See materjal on sulle abiks, kui tahad rääkida noortega Andrew Tate’i-laadsetest sisuloojatest ja soorollidest laiemaltki.
Siit lehelt leiad ülevaate sellest, miks üldse misogüünia, soostereotüüpide ja vaenulikku sisu loovate influencerite teemaga tegelema peaks, kohe kasutatavad tunni/õppe/vestlusmaterjalid ning lisalugemissoovitusi.
Materjalide autorid: Maria Murumaa-Mengel (maria.murumaa@ut.ee), Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor ja Kaarel Lott (kaarel.lott@ut.ee), Tartu Ülikooli digimeedia uuringute nooremteadur
Õppematerjalid, tunniülesanded
Ülevaade misogüüniast, meediast ja manfluenceritest
Rohked uuringud näitavad, et meedia – nii ajakirjanduslik kui ka sotsiaalmeedia – mängib võtmerolli soostereotüüpide ja soolistatud hoiakute levitamisel ning kinnistamisel, sealhulgas näiteks selle puhul, kuidas partnereid otsitakse, mida peetakse atraktiivseks ja milliseid soolisi rolle ühiskonnas eeldatakse. Tänaseks on kahtlemata just sotsiaalmeediasisust saanud oluline väärtuste ja hoiakute kujundaja, eriti nooremate põlvkondade jaoks. Platvormid muutuvad pidevalt, vanad kaovad ja uued tekivad, muutes inimeste eelistusi. Oluline on märgata tänase sotsiaalmeediasisu platvormiülesust – TikToki sisu jõuab kiiresti YouTube’i lühivideotesse, Instagram Reelsidesse ja sealt edasi sageli näiteks ka ajakirjanduslikku meediasse.
Sotsiaalmeediaplatvormide puhul on oluline teadvustada kasutajate poolt jäetavate andmejälgede väärtust ja mõju. Facebook, Instagram, LinkedIn ja eriti TikTok ning Twitter (nüüdne X) töötlevad igas sekundis suures koguses kasutajate käitumisandmeid, mis võimaldavad auditooriumist üksikasjalikumalt aru saada ning lisavad uusi teabekihte ning võimaldavad arendada soovitusalgoritme. On leitud, et sisusoovitusalgoritmide mõjul võivad inimesed sotsiaalmeedias näha rohkem eksitavat või väärat informatsiooni, kuna iga varasem kokkupuude väärinformatsioonil põhineva sisuga juhatab selleni tagasi. Sellest tulenevalt on kasutajate kriitilise mõtlemise ning muu hulgas ka digi-, info- ja meediapädevuse arendamiseks oluline arusaam sellest, kuidas algoritmid toimivad ning kuidas kasutaja võib jääda kinni kõlakambritesse ja filtrimullidesse.
- Kõlakamber (ingl echo chamber, eesti keeles ka kajakamber, kõlakoda) on polariseeritud, kindla arvamusega inimesi ühendav inforuum, millesse kuulumise on igaüks ise valinud ning kus vastanduvad arvamused on maha surutud. Ühiste hoiakute koondamine ning grupile sobivate rollide võtmine kõlakambrites annab osalejatele positiivset tagasisidet ning seeläbi puututakse kokku üksnes enda maailmavaadet kinnitavate ja sellega kooskõlas olevate argumentidega. Näiteks kui inimene hakkab jälgima konspiratsiooniteooriaid uskuvaid kogukondi, siis võib talle jääda ekslikult mulje, et teistsuguseid arvamusi ei eksisteerigi, “kõik” paistavad väärinfot uskuvat ja info kontrollimist soovitavad inimesed ja allikad ei jõuagi sinna kõlakambrisse või vaigistatakse.
- Filtrimulli mõiste on tugevamalt seotud algoritmilise ettemääratuse ja platvormidepoolse nügimisega. Filtrimullid tähistavad täna soovitusalgoritmide mõjul tekkinud inforuume, milles inimene näeb vaid enda andmetest ja huvidest lähtuvat teavet, mis sageli kinnistab juba eksisteerivaid arvamusi ja uskumusi, juhtides inimese justkui tuttavliku info nõiaringi. Mõiste populariseerija Eli Pariser on personaliseeritud infovoogude poolt loodud filtrimulle kirjeldanud meie infomaailma piirajatena – selle asemel, et lasta kasutajal potentsiaalselt leida palju erinevat informatsiooni, vangistavad algoritmid meid passivsete tarbijatena tuttavlikesse infonaabruskondadesse.
Sageli märkamatult meediasisu kaudu ringlema läinud ja tasapisi omaks võetud hoiakud võivad tugevdada inimese tegutsemis- ja valikuvabadusi piiravaid soostereotüüpe ja tugevdada arusaamu, milline täpselt peaks olema maskuliinsus või feminiinsus ning milline on „õige“ koht meestele ja naistele ühiskonnas, mida tüdrukud ja poisid võivad teha, mida mitte, millised võimalused neile üldse elus avanevad. Nii näiteks on Suurbritannias, Austraalias, Soomes, Rootsis jpt riikides eriti just koolide kontekstis märgatud viimastel aastatel drastilist naistevastaste hoiakute tõusu, mille kandjateks on sageli teismelised poisid.
- Seksism on arusaam või käitumine, mis väljendab negatiivset või stereotüüpset suhtumist indiviidi tema soo alusel. Seksism ilmneb olukorras, kus inimese sugu muudetakse oluliseks, ka kontekstides, kus see on tegelikult ebaoluline.
- Misogüünia ehk naisi vihkav diskursus karistab naisi, kes hälbivad traditsioonilistest soorollidest, kasutades selleks muuhulgas naiste dehumaniseerimist ja objektistamist, aga ka otsest vägivalda. Misogüünia puhul kaldutakse eriti halvustama naiste välimust, vanust ja seksuaalset atraktiivsust; sagedane on vulgaarne kõnepruuk ja otsene (seksuaalse) vägivallaga ähvardamine.
- Stereotüüp – sageli vääratel alustel ja liialdustel põhinev üldistus ning vääruskumus inimeste ja sotsiaalsete gruppide kohta. Stereotüübid on ajas võrdlemisi püsivad, kuna need on lihtsustatud kujutlused keerukatest nähtustest ning aitavad meil situatsioonide, nähtuste ja inimestega kiiremini ja tõhusamalt toime tulla. Stereotüübid mõjutavad seda, kuidas me inimestesse suhtume, mida neilt/neist ootame, kuidas arvame neid käituvat. Stereotüübid on sageli ebaõiglased, sest inimesed ja sotsiaalsed grupid ei ole ühetaolised. Inimese asemel üldistust nähes on lihtsam õigustada vägivalda, diskrimineerimist ja ebaõiglust.
Mitmetes riikides, sh Eestis on tuvastatud üha süvenev väärtuste lõhe meeste ja naiste vahel, kus naiste vaated muutuvad üha progressiivsemaks, samas meeste vaated üha konservatiivsemaks. Näiteks digikultuuris on juba praegu eristunud kaks kasvava populaarsusega kogukonda/liikumist, kes vastassoos pettunud lausa sel määral, et on deklaratiivselt (romantilistest) suhetest lahti öelnud: MGTOW (Men Going Their Own Way ehk mehed oma teed minemas) ning Lõuna-Koreast alguse saanud ning Donald Trumpi 2024. aasta valimisvõidu ning naiste õiguste piiramise kasvuga USAs hoo sisse saanud 4B-liikumine (naised keeldumas heteroseksuaalsetest kohtingutest, seksist, abielust ja laste saamisest).
Verbum creat omnia – sõna loob teadmise, sõna loob kõik
Sajandeid on domineerinud mehekeskne väärtusruum, mõelgem näiteks naiste hariduse kättesaadavusele, hääleõiguslikkusele, omandiõigustele, oma keha üle otsustamise õigusele, tööturu segmenteerumisele, palgalõhele jne, mis ilmneb siiani ka näiteks meie igapäevakeeles. See tähendab, et just mehele osutavad sõnad on paljudes keeltes sooneutraalsed, nt eesti keeles meeskond, abimees, täitsamees, asjamees, ärimees, kaupmees, töömees, valijamees, vandemees, esimees, jahimees, õpipoiss, kirjatsura, koolipapa, postimees, jalamees, lausungid nagu “ole meheks!”, igameheõigus, mehitama, jne, ehkki naised on tööhõives ja ühiskondlikus elus saavutanud aktiivsema rolli juba enam kui 100 aastat tagasi. Kasutades selliseid sõnu öeldakse naistele justnagu, et “tegelikult sa siia ei kuulu.” Veel pikka aega oli näiteks Eesti tunnustatud sõnastikes kirjas nii:
EKI sünonüümisõnastike kuvatõmmised aastast 2023.
2024. aastal pakub Eesti Keele instituut aga sõna “naine” ja “mees” ühenditeks (mille erinevuste üle võib noortega arutleda):
Seksistlikud normid ei pidurda aga vaid naiste ja tüdrukute eneseteostusvõimalusi, turvalisust ja ühiskondlikku edenemist. Ka Eestis näitab statistika kitsaste soonormide hävitavat mõju meestele, kelle oodatud eluiga on madalam kui naistel ning kellele on enam omane riskikäitumine, näiteks meeste hulgas on enesetappude arv 4–5 korda kõrgem kui naistel. Kitsaste soonormide tõttu on pärsitud nii naiste kui meeste täisväärtuslik ühiskonnas ja pereelus osalemine. Samuti süvendavad seksistlikud normid probleeme ka LGBTQI+ inimeste jaoks, sest valdavalt näevad traditsioonilised normid ette heteroseksuaalsust ja stigmatiseerivad erinevaid seksuaalseid identiteete. Ka mittebinaarsete noorte jaoks ei jäta traditsioonilised soonormid ühiskonnas eksisteerimisruumi.
Venemaa kõrval asuva Eesti jaoks on oluline tuua välja ka soolistatud desinformatsiooni tähtsus tänases hübriidsõjas, mille üheks eesmärgiks on ühiskondi polariseerida ja suurendada eksisteerivaid lõhesid. Venemaa on oma sõjategevust Ukrainas mh põhjendanud konfliktina “sookorralduse” (gender order) üle, võitlusena nn “totalitaarse feminismiga”, mis Venemaa väitel Euroopat üle üritab võtta, vastandudes “õigele” ja venelikule traditsioonilistel soorollidel põhinevale maailmakorrale. Sarnast retoorikat on näha ka erinevate parempoolsete äärmusparteide retoorikas.Tugevalt soolistatud vastandumine ja võitluslik suhe oma kaaslastega lõhestab ühiskondi ning teeb need mitmel tasandil haavatavaks.
Tähelepanumajandus premeerib viha ja hirmu
Teisalt aga on tänast maailma kutsutud tähelepanumajanduseks, mis viitab tähelepanu kaubastamisele erinevates sektorites, sealhulgas – kuid mitte ainult – meedias, akadeemilises maailmas ja hariduses. Tähelepanu, üha napim ja piiratum ressurss, vahetatakse teabe ja meelelahutuse vastu ning seejärel konverteeritakse majanduslikuks kasumiks. Paraku pööravad inimesed ohtlikule, hirmutavale ja vihastavale rohkem tähelepanu kui positiivsele, stabiilsele ja eetilisele. Negatiivsed emotsioonid hoiavad inimesi platvormidel kauem ja seetõttu eelistavad sotsiaalmeedia algoritmid neid postitusi ja infokilde, mis tugevdavad või võimendavad olemasolevaid kahjusid, nagu vaenukõne ja desinformatsioon, süvendades polariseerumist ja radikaliseerumist.
Sageli kasutavadki professionaalsed sisuloojad neid algoritmilise võimendamise haavatavusi, luues tahtlikult vastuolulisi sõnumeid, et saada tugevat emotsionaalset reaktsiooni. Seda nimetatakse vihaviljeluseks (rage farming) või vaenupeibutuseks (rage baiting) – mõjukas raevu esile kutsumisele orienteeritud manipuleerimistaktika, et suurendada veebiliiklust ja kaasatust, mis lõpuks muutub sisulooja jaoks kasumiks. Vihaviljelus on teadlikult ärritava sisu postitamine, mille eesmärgiks on vihaste kommentaaride ja vaidluste esilekutsumine kommentaarides ja sisu edasi jagamisel. See tagab algse postituse suurema leviku, kuna sotsiaalmeediaplatvormid on programmeeritud kõrgemalt väärtustama sisu, millega suhestutakse, hoolimata selle tonaalsusest või “moraalsusest”. Sisu, mis tekitab tugevaid emotsioone, tekitab kõrget kaasatust (kommentaarid, vihased reaktsioonid, edasi jagamised), mis annab soovitusalgoritmidele märku kõrgest asjakohasusest ja viib edasiste soovitusteni teistele kasutajatele.
Enamik misogüünseid sõnumeid ongi otsekohesed, solvavad ja labased, et tekitada tugevaid emotsioone. Ehkki suur osa sotsiaalmeediamõjuisikuid püüab saavutada positiivset tüüpi internetikuulsust, pöörduvad paljud pöörduvad teadlikult häbi ja skandaali poole, et meie huvi äratada “vihafarmerite”, “häbinfluencerite” ja “skandaalimudijatena”.
Manosfäär ja manfluencerid
Veebikeskkondi, mis ongi spetsiifiliselt keskendunud misogüünsetele sõnumitele, nimetatakse manosfääriks. Manosfääri on defineeritud kui veebikogukondi, mis keskenduvad meeste perspektiividele, probleemidele ja muredele ning kus naised osutuvad sageli vaenu sihtmärgiks. Manosfääri kogukonnad tegutsevad erinevatel platvormidel, erinevates formaatides ja keeltes. Neid ühendab idee Punasest Tabletist (ingl k. Red Pill) – metafoor, mis on laenatud 1999. aasta filmist “The Matrix”, kus inimesele antakse valik elada teadmatuses (sinise tableti võtmine) või saada teada kole ja šokeeriv tõde ühiskonna kohta (punase tableti võtmine). Manosfääri kontekstiks on šokeerivaks tõeks see, et mehed ei suuda enam tänapäeva maailmas orienteeruda, kuna neilt on röövitud nende traditsiooniline sotsiaalne, poliitiline ja füüsiline domineeriv positsioon, kuid sellest hoolimata neid süüdistatakse privilegeerituses. Seega on paljudes kogukondades leiduvate narratiivide eesmärgiks kehtestada ühiskonnas korda, mis tagaks sotsiaalse võimu veelgi eksklusiivsemalt meestele.
Hoolimata sellest, et manosfääri kogukonnad on veebipõhised, on nende tegevustel olnud väga tõsised tagajärjed ka nii-öelda offline-maailmas. Lisaks misogüünsete ideoloogiate levitamisele, leidub kurikuulsamate näidete seas vägistus- ja tapmisähvardusi naismänguritele (ingl k. gamer) Gamergate’i nime saanud skandaali käigus, 2014. aasta Isla Vista mõrvad, mille käigus 22-aastane noormees mõrvas kuus inimest ning 2018. aasta Toronto rünnak, kus üks mees mõrvas 11 inimest, ülistades Isla Vista tapjat. Samuti on Soomes leitud, et koolitulistamisjuhtude puhul mängivad misogüünia, maskuliinsus ja misogüünsed võrgustikud mõjutajatena olulist rolli.
Manosfääris leidub ka sisuloojaid, kes on endale suure jälgijaskonna kasvatanud. Eestikeelse vastena võib kutsuda neid manosisuloojateks (kombinatsioon ‘manosfäärist’ ja ‘sisuloojast’), inglise keeles manfluencerid. Tänaseks on tõenäoliselt juba paljud kuulnud kurikuulsast misogüünist Andrew Tate’ist, kes on noorte seas väga populaarseks saanud. Tate pole sugugi ainulaadne, temataolisi maskuliinsuse gurusid on juba Eesti sotsiaalmeediamaastikul mitmeid.
Eesti manosisuloojad sisendavad noormeestele nägemust mandunud ühiskonnast, kus mehed on kaotanud oma domineeriva positsiooni ühiskonnas. Romantiseeritakse varasemaid aegu, vastandutakse tänapäeva progressiivsematele teemadele, samal ajal noorte potentsiaalseid muresid võimendades. Meestele esitatakse palju normatiivseid ootusi, et mandunud ühiskonnast põgeneda. Rõhutatakse kannatuste läbimise ja enesedistsipliini vajalikkust. Käitumisele seatakse ranged piirangud ning üksteise edu hindamiseks püstitatakse standardid: finantsiline edukus, iseseisvus, heteroseksuaalsus, perekonna olemasolu ning hea füüsiline vorm. Pärast piisavat kannatuste läbimist on mehed manosisuloojate sõnul valmis teisi ühiskonnagruppe domineerima. Seega seatakse ootused meestele olla agressiivne ja võitlusvalmis. Mehi nähakse ürgsete territoriaalsete olenditena ning naisi osana mehe territooriumist.
Seejuures töötab manosisuloojate sisu platvormide algoritmidega väga hästi oma ekstreemsuse tõttu, mis püüab vaataja tähelepanu. Paljud noored arvavad, et videotes on tegemist satiiriga, sest sisuloojate väljaütlemised on niivõrd absurdsed. Leidub ka neid, kes saavad aru, et tegemist on tõsise sisuga ja lähevad kommentaaridesse vastu vaidlema. Hoolimata headest kavatsustest aitab kommenteerimine – olgu see kiitev või laitev – ainult kaasa sisu levikule.
Arvestades manosisuloojate sõnumite leviku edukust sotsiaalmeedias ning üldist noormeeste konservatiivsemaks muutumise trendi, on äärmiselt oluline noortega turvalises keskkonnas sooga seonduvaid teemasid lahata. Mida enam mõistavad noored soostereotüüpe ning manipuleerimisvõtteid sotsiaalmeedias, seda suurem vastupanuvõime on neil manosfääri sisule ning ka laiemalt vaenu õhutavatele narratiividele.