Häkatoni tulemused

Noored tahavad osata tehisintellekti loodut kriitiliselt hinnata

Üheks küsimuseks, millele noored lahendusi välja mõtlesid, puudutas tehisintellekti liigset kasutamist ning TI vildakaid vastuseid. Probleemi analüüsides leidsid noored, et TI vastuste kriitilise hindamise oskuse puudumine toob kaasa mitu tõsist tagajärge, sealhulgas loovuse ning õpioskuse vähenemise. Liigne TI kasutamine viib õpilaste sõnul ka õppeedukuse languseni, sest iseseisevalt õppimise oskus kaob aja jooksul ära. Õpilaste sõnul ei oska liigselt ChatGPT-le lootma jäävad noored enam iseennast proovile panna, mis võib kätte maksta ka tööturule sisenedes. Lisaks kardetakse, et kui kõike saab küsida tehisintellektilt, siis kaovad koostööoskused ära, sest suhelda pole enam vaja. Veel toodi välja, et ebakorrektselt sõnastatud küsimused viivad noored valede järelduste ja ebakohase sõnavarani. 

Kõige tõhusamate tehisintellekti riskide õpetamise viisidena nimetati koolitusi, mänge, videoid, plakateid ja sotsiaalmeedias teavituskampaaniaid, mis juhendavad, kuidas infot kontrollida. Noored hindavad kõrgelt ka pärislugusid, mis on valeinfo uskumise pärast juhtunud, et neist õppida. Kõikide pakutud lahenduste ühisosaks on kattuv eesmärk – noored soovivad saada õpetust, kuidas eristada tõtt valest. 

Üheks enim välja toodud ideeks oli töötuba spetsialisti, sisulooja, kuulsuse või õpetaja juhtimisel. Tehisintellekti riske käsitlev koolitund peaks olema huvitav, sõbralik, humoorikas, täis aktiivseid tegevusi, päriseluga seonduv ja samas hoiatava sisuga. Soovitakse interaktiivsust, enda proovile panemise võimalust, näidete üle arutamist ning mängulisust. Teisel kohal olid erinevad mobiili- ja lauamängud, kus saab enda tehisintellekti puudutavaid teadmisi proovile panna.

Korduvalt mainiti, et koduseid töid võiks olla üleüldiselt vähem, sest tihtipeale on just ajasurve põhjus, miks pöördutakse kiirete lahenduste saamiseks tehisintellekti poole. Lisaks toodi välja, et teadmiste lünkade korral võidakse õpetajalt abi küsimist peljata ja turvalisem on TI-lt õiged vastused hankida. Õpilaste mõtted viitavad sellele, et pelgalt tulemustele, mitte usalduslikele suhetele rajatud õppimine klassiruumis võib viia TI kasutamiseni. Seda toetab ka mõne õpilase soovitus võtta julgus kokku ja pöörduda abi saamiseks TI asemel hoopis õpetaja poole.

Lisas pakkusid noored välja, et koolides võiks õpetada, kuidas igaks asjaks on oma aeg ja koht, nii ka TI kasutamise puhul. “Õpetaja annab ise märguande, millal võib ChatGPT-d kasutada ja annab tulemustele klassi ees konstruktiivset tagasiside,” pakkusid noored õppimisviisi välja. Nii leitakse ühiselt ebatäpseid sõnastusi või valesid vastuseid ja tekib võimalus aruteluks, miks tehisintellekt just nii vastab. Mainiti ka õpetaja poolt läbiviidava TI valeinfo loomise töötoa soovi, sest praktilise kogemuse kaudu saab selle tunnuseid õppida ära tundma ka väljaspool klassiruumi.

Paljud häkatonil osalenud noored soovivad, et tehisintellektilt abi küsides võiks tööriist aidata teemat selgeks õpetada, mitte ainult valmis vastuseid anda. “Kasuta vestlust nii nagu sa räägiks õpetajaga! Laadi sinna teadmisi, et see toimiks juhendajana ja seejärel saad kodus kasu lõigata,” andis üks noor nipi, mida saavad kasutada ka põhikooliõpilased, kelleni TI hüpe esimese lainega veel ei jõua.

Mida teha keeruliselt sõnastatud kasutustingimustega, mille lugemiseni noored tihti ei jõua?

Häkatoni võidutiim tegeles küsimusega, kuidas muuta keerulised privaatsustingimused noortele kiiresti ja lihtsasti hoomatavaks. Selle teemaga tegelenud neli võistkonda tõid ohuna välja nii suured ettevõtted, kes inimeste andmeid kogudes võivad saada kogu telefoni sisule ligi kui hirmu langeda andmevarguse ohvriks, mis võib kulmineeruda finantskahjuga.

Lahendustena pakuti välja erinevas vormis keeruliste kasutustingimuste lühendamist ja lihtsustamist. Näiteks käidi välja idee interaktiivsest mängust, mille lõpus on kokkuvõttev video. Palju pakuti ka teadmiste testimist nii rakenduste kasutamise eel, ajal kui järel ning tehisintellekti rakendamist pikkade tekstide lühendamiseks. Lõplike lahenduste tonaalsus peaks olema sõbralik, aga samas hoiatav, stiil kaasahaarav (näiteks olulised sõnad võiksid olla eraldi välja toodud) ja vormina eelistatakse lühivideoid. Lahenduses tahetakse näha lihtsat keelt, värvilist visuaali ja õpetajateks võiksid olla kuulsused.

Valmislahendustena pakuti välja näiteks internetibrauseri laiendust (extension), mis teavitab privaatsustingimuste ja andmete kogumise tõsidusest spetsiifilises olukorras – miks ja milleks “küpsistega” nõustuma peab ning mis selle tagajärjel juhtub. Internetist võiks leida veel ka värviliste piltidega ligikutsuva veebilehe, kus selgitatakse kasutamistingimusi lahti, mis omakorda sisaldaks loovaid ja lühikesi (15 sek) videoid.

Koolikeskkonnas sooviksid õpilased näha privaatsustingimuste teemal plakateid ja informaatikatunnis teema sügavamat käsitlemist. Lisaks soovitavad nad õpetajatel uurida, kuidas neid keerulisi teemasid võimalikult arusaadavalt õpilastele edasi anda ehk ka ise end täiendada. Õpilased pakkusid välja 9. klassi digipädevuste eksami idee, mille tulemus ei mõjuta gümnaasiumisse sisse pääsemist, kuid kohustaks ühtse õppekava alusel noortele digipädevusi õpetama ning annaks ülevaate õpilaste digialastest teadmistest.

Üks noor soovitas kõigil endale luua isiklik tehisintellekti assistent, mis nõustab kasutajat küberturvalisuse teemadel. Näiteks annab assistent veebilehti külastades hoiatusi ja infot, millised andmed küpsiste ja kasutamistingimustega nõustudes kuhugi lähevad. Lisaks pakuti välja, et kasutamistingimustega nõustumine võiks olla keerulisem ning sisaldada endas mingis osas nendega video näol kohustuslikku tutvumist. Näiteks võiksid noorte sõnul rakendusi kasutades ette tulla õppevideod, mille peab läbi vaatama, vastasel korral saab äppi kasutada ainult 24 tundi. 

Põneva ideena pakuti välja, et Eesti võiks kutsuda Euroopa Liidus kokku erinevate rakenduste omanikud, et nad looksid lihtsasse keelde tõlgitud kasutustingimuste lühivideod koos viktoriiniküsimustega. Häkatoni võidutiimi idee on luua ettevõte, mis populariseerib andmekaitse ja privaatsuspoliitika teemasid. Ühelt poolt oleks sellise firma ülesanne korraldada avalikke konverentse ja tippekspertidega paneeldiskussioone, kuid teisalt arendada tehisintellektil põhinevat programmi, mis tõlgib automaatselt iga rakenduse ja veebilehe kasutustingimused vastavalt kasutaja vanusele talle arusaadavasse keelde. 

Noored on valmis endast võhivõõrastele pilte saatma

Häkatonil otsiti lahendust ka igipõlisele probleemile, kuidas tõsta noorte teadlikkust sellest, et nendega ei pruugi internetis suhelda see inimene, kelleks ta end nimetab. Tehisintellekti ajastul on probleem teravam kui kunagi varem, sest endale võltsidentiteedi loomine ja noorte petmine on üha lihtsam.

Noorte sõnul on kõige suuremas ohus teismelised, kes kasutavad Snapchatti, kus nad võivad sattuda suhtlema inimesega, kes väidab end olevat noorega sama vana, sarnaste huvidega, sõbra sõber ja mõnel juhul lisab usaldusväärsust ka see, kui vestluspartner ütleb, et ta on vastassoost. Ohtlike keskkondadena nimetati ka Discordi, Instagrami ja suhtlemisvõimalusega mänguplatvorme. Häkatonil osalenud õpilaste sõnul on teismelised valmis võhivõõrale saatma endast pilte, avaldama nime, vanust, praegust asukohta ja oma kooli nime.

Õpilased on võõrastega suhtlemise ohtudest teadlikud. Näiteks nimetati andmete jagamise tulemusena võimalikku identiteedivargust, millest omakorda võib tekkida füüsiline või vaimne kahju. Teati, et andmete jagamisega võib noor kahjustada oma mainet, rikkuda suhteid ja langeda väljapressimise ohvriks. Muretseti ka selle üle, et “sõbrale” saadetud andmeid võidakse lekitada, misjärel ka veel ähvarduste, manipuleerimise või ärakasutamise ohvriks langeda. 

Lahenduste keskmes oli kogemuste vahetamine ning õpetlikes simulatsioonides osalemine. Lisaks tõid noored välja ka tehniliste oskuste õpetamist vajadust. Näiteks tahaksid nad, et koolides õpetataks veebitööriistade kasutamist, mille abil saaks noor ise vestluspartneri taustakontrolli teha, et tuvastada tema tegelikku vanust. Lisaks võiks koolis üle käia võõraga suhtlemise ohumärgid (kahtlased lingid, alastipiltide küsimine ja manipuleerimistaktikad).

Noored sooviksid õppida ka virtuaalsete (mini)mängude kaudu. Näiteks pakkus üks grupp välja mängulise lahenduse, mis seisneb tehisintellekti abil pedofiiliga vestluse simuleerimises. Mängija peab kahe vestluse pidamise järel otsustama, kumb neist on petis. Mängu lõpus võiks olla lisalugemine, kust saab nippe ja nõuandeid võõrastega ohutuks suhtlemiseks. Lisaks võiks noorte arvates olemas olla tehisintellektil põhinev tuvastuslehekülg, kuhu saab võõraga vestluse sisestada (nt kuvatõmmistena) ja see aitab otsustada, kas tegu on päriselt eakaaslasega või mitte.

Oodatakse väga, et noortega räägitaks otse ja pärislugude kaudu. Seda näiteks koolis või veebiloengutes, kus pärisinimesed jagavad oma kogemusi, mis on võõrastega suheldes juhtunud. Loengutes võiks tutvustada ka trikiga küsimusi, mida noored saaksid vestluspartneritelt internetis küsida. Õpilased sooviksid üleüldiselt koolis näha rohkem digiteemalisi valikkursuseid.

Noored soovitavad teavitustöö tegemiseks kasutada ka meediat ja sisuloojaid. Näiteks võiks probleemist rääkida “Ringvaates”, sest seda kutsuvad emad oma lapsi kuulama. Samuti käidi välja sisuloojate kaasamise idee. Nad võiksid luua videoklippe, kus õpetavad, kuidas vältida võõrastega suhtlemise käigus kehvadesse olukordadesse sattumist.

Et noorte sõnul on paljude probleemiks see, et nad ei julge murest rääkida ega abi küsida, siis võiks luua taskuhäälingu, kuhu saab oma lugusid anonüümselt saata. Taskuhäälingu saatejuht peaks olema mitteproblemaatiline sisulooja või tuntud inimene. Teema põhjal valitakse külalisteks kogenud spetsialistid, näiteks psühholoog või veebipolitseinik. Saates analüüsitakse kuulajate kogemusi ja antakse neile nõu. Kusjuures on oluline, et üks episood kestaks vaid 15-20 minutit. Taskuhääling aitaks noortel tunda, et nad pole oma muredega üksi. Oluline on ka info jagamine, kust saada abi ja nõu.