TÖÖ KOGUKONNAGA

Kogukondade infovastupidavuse suurendamisse saavad koolid panustada läbi mitmesuguste projektide ja õpilaste aktiivse kaasamise. Pakkudes noortele võimalusi oma digimeedia-alaseid teadmisi ja oskusi teiste õpetamisel rakendada, saavutame korraga kaks olulist eesmärki: arendame õpilastes ettevõtlikkust ja sotsiaalset vastutustunnet ning samal ajal tõstame kõige haavatavamate sihtgruppide vastupanuvõimet valeinformatsiooni suhtes.

Kooliastmed: I-III kooliaste ja gümnaasium

Mida infovastupidavus tähendab?

Vastupidavus – vastupanuvõime, säilenõtkus, kerksus, (resilience): inimese, organisatsiooni või ka ühiskonna kui suure terviku vastupanuvõimet, võimet kohanduda pidevalt muutuvate, ekraanide poolt vahendatud ja kohati väga stressirohkete olukordadega, tundmaks end võimestatu ja võimekana (Manning, 2021; Reynolds & Parker, 2018; Przybylski et al. 2014). See tähendab nii proaktiivset ja ennetavat tegutsemist, aga ka traumade ja kahjudega toime tulemist (Lloyd, 2015).

Infovastupidavuse katuse alla mahuvad ka kõikvõimalikud digi-, meedia- ja infopädevused. Nende hulgas info ja andmete mõistmise ning kriitilise hindamise pädevused, kommunikatsiooni ja koostööoskused, sisuloomega seonduvad teadmised, mitmekülgse probleemilahenduse ja innovatsiooniga seotud fookuspunktid. Keerukaks muudab olukorra see, et iga inimese, sotsiaalse grupi ning ühiskonna meedia- ja infomaailm on ainulaadne ning seega on ka vajaminevate pädevuste komplekt igaühe jaoks erinev.

Allikad:

Lloyd, A. (2015). Stranger in a strange land; enabling information resilience in resettlement landscapes. Journal of Documentation.

Manning, C. (2021). A framework for digital resilience: supporting children through an enabling environment. Parenting for a Digital Future.

Reynolds, L., & Parker, L. (2018). Digital resilience: Stronger citizens online. Institute for Strategic Dialogue: London, UK.

Przybylski, A. K., Mishkin, A., Shotbolt, V., & Linington, S. (2014). A shared responsibility: Building children’s online resilience. Virginia Media and Parent Zone.

Mida kogukonna mõiste tähendab?

“Reeglina peetakse kogukonnaks mingis piirkonnas elavat või teatud sotsiaalsete suhete võrgustikuga seotud inimrühma. Kogukondadel on laias valikus ressursse, mida saab kasutada /…/ probleemide ennetamiseks ja elukeskkonna arendamiseks. Lisaks on kogukonnateenused inimesele lähedal, mis võimaldab kujundada just sellele piirkonnale omaseid lähenemisviise.” (Vaimse tervise juhendmaterjalist, 2020)

Miks peaks kogukondade infovastupidavust tõstma?
  1. Väärinfo ja desinformatsioon võivad tekitada segadust, hirmu ja viha, mis omakorda kahjustavad kogukonna ühtsust ja usalduslikke suhteid.
  2. Kriisiolukordades võib info õigsus ja usaldusväärsus osutuda elu ja surma küsimuseks. Tugevama infovastupidavusega kogukonnad suudavad infot kiiremini leida, sorteerida ja edastada.
  3. Võimekus valeinfo levikut peatada aitab tugevdada kogukonnaliikmete omavahelist usaldust ja solidaarsust.
  4. Infovastupidavuse tõstmine aitab kodanikel teha teadlikumaid otsuseid ja osaleda aktiivsemalt ühiskonnaelus, toetades seeläbi demokraatlikke protsesse.
Kuidas peaks noor teadma, mida ja kuidas õpetada?

Telia ja Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut on aastate jooksul läbi viinud kaks Digimentorite projekti, mille tulemustest saab järeldada, et noored on võimelised lihtsamaid digimeediapädevusi täiskasvanutele õpetama. Oleme varasematelt “Digimentoritelt” kogunud nii teemade, ruumi, grupi suuruse jms osas soovitusi ja tähelepanekuid, mida saame projekti skaleerides arvesse võtta.

Lisaks uuris Tiina Tambaum 2021. aastal kaitstud doktoritöös, kuidas gümnasistidest Digimentorid reaalsetes olukordades endast vanemaid inimesi õpetades käituvad. Uurimistöö tulemusena valmis mudel, mille alusel loome selles haridusuuendusprojektis nö soovitusliku raja, mida mööda saab gümnasist digimentordamiseks ettevalmistusi tehes minna.

Näiteks teame Tambaumi tööst, et koolituse teemad tuleks esmalt koolitatavate poolt sõnastada, millest omakorda saaks gümnasist jõukohase valiku teha, end ette valmistada ning alles siis digimentorina tööle asuma. Lisaks teame Tambaumi doktoritööst didaktilisi kaalutluskohti, millele noori digimentoriks ettevalmistamise protsessis tähelepanu peaks pöörama (sobiv tempo; juhisest kramplikult kinni hoidmine vs koolitatava küsimustele loomulikult vastamine; mida teha kui vastust ei tea jne).