Eesmärk on tutvustada infoühiskonnas olulisi mõisteid ja seostada neid nii digitaalse kui füüsilise eluga, kujundades seeläbi infoühiskonna suhtes tasakaalustatult kriitilist vaadet.
Ajakulu: 60-90 minutit + arutelu järgmises tunnis või kirjalik refleksioon
Sihtgrupp: gümnaasium
NB! Näidetes on kasutatud Tartus olevaid kohti, kuid samasugust tegevust on võimalik üles seada igas linnas.
Kuidas?
- Punkt 1: koht, kus on grafiteid ja tänavakunsti mitmelt erinevalt autorilt
- Punkt 2: koht, kus on #teemaviide (inglise keeles hashtag)
- Punkt 3: koht, kus on turvakaamera
- Punkt 4: koht, kus on hea kõla
- Punkt 5: koht, kus liiklusmärgid juhivad inimeste liikumisteekonda
- Punkt 6: kus, kus millelgi on mitu tähendust
Soovitused õpetajale
Mõtlemisülesannete juures võivad õpilased valida ühe või kaks küsimust, mis on nende jaoks eriti tähtsad.
Ülesanne sobib nii iseseisvaks tööks, tunnitööks, ekskursiooni üheks osaks kui ka meediaga seotud sündmusel läbiviimiseks.
Juhend õpilastele
Täna on teie ülesandeks käia 4-5liikmeliste gruppidena (isetekkelised!) kuues kohas. Leidke üles kleeps-minipostrid, igas peatumiskohast peaksite leidma lähestikku 1-3 kleepsu, kõik on umbes sellise kujundusega nagu esimene:
QR-koodi kaudu pääsete ligi iga mõiste kohta käivale lisainfole ning aruteluküsimustele. Mõnel juhul on tegemist konkreetsete ülesannetega, mõnel juhul oleme jätnud teile rohkem küsimusi, mille seast võite valida need, mis just teile kõige põnevamad tunduvad.
Teie ülesanne on kõikide mõistete juures valida välja 2-3 küsimust, mille üle grupikaaslastega sealsamas kohapeal arutleda. Tunnitöö punktid saate, kui kirjutate kõikide alamlehtede kastikeste sisse grupiarutelu tulemuse, millest on selgelt näha, et mõtisklesite ette antud küsimuste üle. Soovi korral võite kirjalikule vastusele lisada mõtet selgitava foto või video. Vastust postitades ärge unustage kõikide grupikaaslaste nimesid kirja panemast! Arvestage, et kogu jalutuskäik võtab aega umbes tund aega, mis tähendab, et teil on iga mõiste juures arutlemiseks ja vastuste kirjutamiseks aega umbes 10 minutit.
Tehke iga postri juures ka oma grupist ühispilt!!
Alustame Vabadussilla alt, kust tuleb üles leida see esimene kleeps-miniposter:
1. mõiste: dialoogiline kultuur
Õige koha leiate kuskilt siit:
Õiges kohas olete siis, kui teile avaneb selline vaade:
iga järgmise koha piirkonna kaardi ja foto, mis annab vihjeid konkreetse postri paigutuse kohta saate eelmise punkti QR-koodiga avanevalt leheküljelt. Kokku on kuus peatuspinkti ja mõistet:
- mõiste: sotsiaalne steganograafia
- mõiste: dialoogiline kultuur
- mõiste: jälgimishiskond
- mõiste: teemaviite-avalikkused
- mõiste: kõlakamber
- mõiste: lubavused
Autor: Maria Murumaa-Mengel, maria.murumaa@ut.ee
1. mõiste: dialoogiline kultuur
Kohtumispaik: Vabadussilla all, Delta hoone vastaskaldal, nn “Vabaduse Galerii”
Kohale jõudes ja QR koodi skännides avaneb õpilastele selline lehekülg: https://meedia.ut.ee/1-moiste-dialoogiline-kultuur/
Sellelt lehelt leiavad õpilased info järgmise postri asukoha kohta ja saavad küsimustele vastata. Kui soovite, saame suunata õpilaste vastused automaatselt õpetaja e-postile. Selleks kirjutage inger.klesment@ut.ee
Sotsiaalmeedia võidukäik on meid kõiki harjutanud eeldama meediasisult ja meediasisu loojatelt dialoogilisust – et inimestel on võimalik olla teksti ja selle saatjaga interaktsioonis. See võib väljenduda lisaküsimuste küsimise võimaluses, südamete või muude sümbolitega postitustele reageerimises, tagasiside küsimises ja andmises, üleüldises vestluslikus toonis, teemaviidete kasutamises, koostöises sisus, reaktsioonivideotes, netikommentaariumites, foorumites jne. Oleme hakanud pidama dialoogilisuse võimalust suisa osaks sõnavabadusest. Valitsused, ettevõtted, koolid, perearstikeskused, sisuloojad ja paljud teised tegutsejad peavad aina enam selle ootusega kaasas käima.
Dialoogi all peetakse tavaliselt silmas läbirääkimistel põhinevat ideede ja arvamuste vahetamist (Kent & Taylor, 1998) ja kui dialoogiline kommunikatsioon toimib oma ideaalkujul, on tulemuseks usalduslikud, empaatial põhinevad vastastikused suhted. Dialoog võib muidugi toimuda ka kurjemas toonis, kuid siis räägitakse juba pigem konfliktist, kriisist, vaigistamisest, demagoogiast ja kasutatakse muid termineid.
Te viibite praegu kohas, kus on rohkelt isetekkelist tänavakunsti, mis on suurepärane näide dialoogilistest meediatekstidest. Sirje Joala (kunstnikunimi Sirla) kirjutab oma magistritöös: “Tänavakunstile on väga iseloomulik muutumine ja ühine loome kunstnike vahel. On väga tavaline ja isegi oodatud, et üks kunstnik teeks eelmise tööle lisandusi ja täiendaks seda läbi oma tõlgenduse. Selliseid dialooge võib leida nii tekstide kui piltidena. Möödakäijana on huvitav jälgida tekkivaid protsesse ning neisse sekkuda, kas ainult mõtteliselt või miks mitte ka füüsiliselt. /…/ Tänavakunst on ebademokraatlik kaasamise ja läbirääkimise mõttes, sest kunstnik otsustab ise, mis ta tänavaruumi teeb, samas on need vahendid kättesaadavad igaühele, kes soovib pildile lisandusi teha või seda kustutada ning ruum on avatud dialoogile.”
(Mõtte)ülesanne
Leidke tänavakunstis nähtavate teoste seast kaks, mille puhul tajute dialoogi. Jäädvustage fotodena ja postitage vastus [õpetaja valitud kohta]. Kuidas saate aru, et need teosed on omavahelises “vestluses”? Mis lugu nad räägivad? Mis on teoste kontekst? Mida need tähendavad? Kui arusaadav on sõnum?
Kus märkate veebiplatvormidel dialoogilise kultuuri ilminguid? Mitte sõnasõjas olevaid kontakte, vaid dialoogilise kommunikatsiooni parimaid näiteid!
Loe juurde
Joala, S. (2017). Tänavakunsti korraldamise mõju isetekkelisele tänavakunstile. Magistritöö, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut.
Wang, Y., & Yang, Y. (2020). Dialogic communication on social media: How organizations use Twitter to build dialogic relationships with their publics. Computers in human behavior, 104, 106183.
2. mõiste: jälgimisühiskond
Kohtumispaik: Kaarsild, Hesburger
Kohale jõudes ja QR koodi skännides avaneb õpilastele selline lehekülg: https://meedia.ut.ee/2-moiste-jalgimisuhiskond/
Sellelt lehelt leiavad õpilased info järgmise postri asukoha kohta ja saavad küsimustele vastata. Kui soovite, saame suunata õpilaste vastused automaatselt õpetaja e-postile. Selleks kirjutage inger.klesment@ut.ee
“Jälgimisühiskond” on mõiste, mida on kasutatud väga paljudes eri kontekstides ja eesmärkidel – et kritiseerida valitsusinstitutsioonide poolt kogutavate andmete kasutust või seda, kuidas vanemad nutikelladega oma laste igat sammu jägivad. Teatud mõttes on iga ühiskond jälgimisühiskond – me ju hoiame üksteisel silma peal ja mõjutame üksteist sotsiaalseid norme jälgima. Kuid jälgimisühiskonna puhul on olulises rollis tehnoloogia – just kaamerate, nutiseadmete, sotsiaalmeediasse jäetavate andmejälgede, geolokatsiooni jms abil on võimalikuks saanud hoopis laiapõhjalisem jälgimine, kui eelnevalt on osatud ettegi kujutada. Kui üks jälgib paljusid, siis on see panoptikum (näiteks tumeda klaasi taha peidetud vanglatöötaja), Michel Foucault’ ja Jeremy Benthami panoptikumi kontseptsiooni kohaselt jälgivad võimu omavad ühiskonnaliikmed paljusid ja seejuures ei ole oluline pidev kontrollimehhanismide rakendamine, vaid jälgitavatele mõjub juba teadmine, et nad on pideva järelevalve all. Vähem on kasutatud sõna “sünoptikum” – kui paljud jälgivad ühte, näiteks televisiooni puhul. Tänast infoühiskonnas valitsevat olukorda kutsutakse mõnikord aga hoopis omnoptikumiks – kõik jälgivad kõiki. Seesugune osalusjälgimine on meie jaoks saanud normaalseks olemise viisiks ja aktsepteerime seda sageli ka üldise mentaliteedina. Sotsiaalmeedias ei ole ühte kindlat võimupositsioonil olijat, vaid kõik jälgivad kõiki ja keegi samal ajal ei tea, kes keda jälgib: auditoorium on ühtaegu nii agent kui ka subjekt.
Jälgimisühiskonna kõige tavapärasemaks sümboliks ja tööriistaks on tänavatele, avalikesse kohtadesse paigutatud turvakaamerad. Juba kaamera nimetus – “turva” – annab märku sellest, miks inimeste privaatsuses ja iseolemise õigustes järeleandmisi tehakse. On ju turvakaamerate salvestuste põhjal lihtsam kinni püüda kurjategijaid, saada teada toimunu faktid. Tasub aga mõelda – kui palju oleme me nõus turvakaalutlustel oma privaatsust ära andma? Privaatsuse ja avalikkuse tasakaal ekraanide poolt vahendatud sotsiaalses ruumis on keerukas teema, mis on täis vastuolusid. Üheltpoolt peetakse õigust privaatsusele üheks baasväärtuseks, mis reguleerib meie suhteid mikro-, meso- ja makrotasandil. Teisalt aga on privaatsus nii abstraktne ja keerukas teema, et inimesed ei suuda kõiki nüansse hoomata ning seetõttu on omaks võtnud „mul pole midagi varjata“ mõtteviisi, mis aga paljude valdkonna ekspertide arvates on lõksmõtlemine – kõigil on midagi kellegi eest varjata.
(Mõtte)ülesanne
Kõigepealt vaadake enda ümber – kas märkate kaameraid? Kuhu need suunatud on? Miks just sinna? Mis selliste kaamerate jäädvustustest kasu on? Kellel sellele ligipääs on? Millist kahju võib tekitada? Kust jookseb teie jaoks aktsepteeritud jälgimise piir? Mõelge erinevatele viisidele – Covid-19 jälgimisäpi kaudu teistega kontaktis olemise fakti jäädvustamine? Soovitusalgoritmid erinevatel platvormidel? Kaamerad poodides? Kaamerad rannas? Salvestustehnika lapse nutikellas? Klassiruumis? Sotsiaalmeediasse postitatud jõusaali-video taustale jäämine? Miks jooksevad teie tajutud privaatsuse piirid just sealt, kust nad jooksevad? Mida ja kelle eest on teil varjata?
Loe juurde
Bossewitch, J., & Sinnreich, A. (2013). The end of forgetting: Strategic agency beyond the panopticon. New Media & Society, 15(2), 224-242.
Lott, K. (2020). Häbistamine kui meelelahutus: ülevaade Facebooki häbistamisgruppidest ja gruppide modministraatorite perspektiiv. Bakalauresetöö, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/364e2247-ef76-4e2d-88b1-722121799725/content
Zuboff, S. (2018). The age of surveillance capitalism. Routledge.
3. mõiste: teemaviite-avalikkused
Kohtumispaik: Raekoja plats
Kohale jõudes ja QR koodi skännides avaneb õpilastele selline lehekülg: https://meedia.ut.ee/3-moiste-teemaviite-avalikkused/
Sellelt lehelt leiavad õpilased info järgmise postri asukoha kohta ja saavad küsimustele vastata. Kui soovite, saame suunata õpilaste vastused automaatselt õpetaja e-postile. Selleks kirjutage inger.klesment@ut.ee
Teemaviide, mis koosneb #-märgist ja sõnast või mitmest sõnast, mis hõlbustab sotsiaalmeediakasutajatel nii konkreetse teema kohta info hankimist kui ka enda postituste kergesti leitavaks tegemist. Erinevatel sotsiaalmeediaplatvormidel on võimalik jälgida ja luua erinevaid teemaviiteid (ing k hashtag), kasutades selleks #-sümbolit. Nii saavad inimesed leida ja luua vestluseid, neid edasi arendada ja läbi kõige selle suhelda inimestega, keda nad ei tunne. Teemaviiteid luues tekivad uut sorti avalikkused ehk teemaviite-avalikkused (Bruns ja Burgess, 2015), kus ühe teemaviite alla on koondatud inimesed, kes on just sellest teemast huvitatud ja soovivad üksteisega suhelda, kuid kelle vahel ei pruugi olla muid sotsiaalseid sidemeid. Postitustele lisatuna võimaldavad teemaviited rühmitada sarnase sisuga postitusi, teevad need märksõnaotsinguga keskkonnast leitavaks ning toimivad omamoodi metakommentaaridena. Nii tähistavad need otsest või kaudset dialoogi osalejatega, kes on kasutanud sama teemaviidet.
Tänaseks on teemaviidete kasutamisest saanud nii tava-sotsiaalmeediakasutajate, aga ka ettevõtete, kampaaniate, riigiasutuste, sotsiaalsete liikumiste tavapärane töövahend. Tartu Raekoja platsis on viimastel aastatel olnud suurelt nähtaval #Tartu2024, mis on ka kultuuripealinnaks olemise ajal loodud sotsiaalmeediasisu koondajaks.
(Mõtte)ülesanne
Kus veel näete avalikus ruumis teemaviidete kasutust? Vaadake ringi – tänavakunsti-kleepsud, plakatid ja reklaamid, poodide vitriinid, autodel olevad märgistused jne. Millal teie viimati mõnd teemaviidet klikkisite, et rohkem teema kohta teada saada? Millal ja milliseid teemaviiteid ise oma postitustele lisasite? Miks? Millised on teie jaoks teemaviidete positiivsed kasutusviisid? Millised on teie arvates sotsiaalset normi mingil moel rikkuvad, nö “cringe”? Millistel juhtudel võib mingi kindla teemaviite kasutusest saada inimese jaoks probleem?
Loe juurde
Pilt, M. (2023). Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse. Doktoritöö, Tartu Ülikool. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/677cd6d8-af20-4c75-ab35-dcc09ceffb20/content
Rambukkana, N. (2015). Hashtag publics: The power and politics of discursive networks. Peter Lang Publishing.
4. mõiste: kõlakamber
Kohtumispaik: Rahu sild (vana nimega Võidu sild) Tartus
Kohale jõudes ja QR koodi skännides avaneb õpilastele selline lehekülg: https://meedia.ut.ee/4-moiste-kolakamber/
Sellelt lehelt leiavad õpilased info järgmise postri asukoha kohta ja saavad küsimustele vastata. Kui soovite, saame suunata õpilaste vastused automaatselt õpetaja e-postile. Selleks kirjutage inger.klesment@ut.ee
Praegu seisad sa üsna tugevalt vastu kajavas linnaruumis ja on paslik tutvuda kõlakambri mõistega. Kõlakamber (ingl echo chamber, eesti keeles ka kajakamber, kõlakoda) on polariseeritud, kindla arvamusega inimesi ühendav inforuum, millesse kuulumise on igaüks ise valinud ning kus vastanduvad arvamused on maha surutud (Bleakley, 2021). Kõlakambrite üks tekkepõhjusi võib olla väärinfo ja vandenõuteooriate levik, samas on nenditud ka sotsiaalsete võrgustike mõju, kus inimesed johtuvad veebis kogukonda otsides oma igapäevasest kuuluvusest mh väljaspool sotsiaalmeediat (Levy ja Razin, 2019). Ühiste hoiakute koondamine ning grupile sobivate rollide võtmine kõlakambrites annab osalejatele positiivset tagasisidet ning seeläbi puututakse kokku üksnes enda maailmavaadet kinnitavate ja sellega kooskõlas olevate argumentidega (Jamieson ja Cappella, 2008). Tekivad olukorrad, kus inimesed kujutavad sotsiaalmeedia abil maailma erinevatel viisidel, vastavalt oma harjumuspärasele sisule ning teiste vaadete ja mõtetega ei puututa kokku. Näiteks kui inimene liitub lameda Maa olemasolusse uskuvaid netikasutajaid koondava grupiga või hakkab jälgima konspiratsiooniteooriat uskuvaid kogukondi, siis võib talle jääda ekslikult mulje, et teistsuguseid arvamusi ei eksisteerigi, “kõik” paistavad väärinfot uskuvat ja info kontrollimist soovitavad inimesed ja allikad ei jõuagi sinna kõlakambrisse või vaigistatakse. Quattrociocchi ja teised (2016) leidsid oma uuringus, et mida aktiivsem on kasutaja kõlakambris, seda enam puututakse kokku sarnaste uskumustega ning teabe levitamine piirdub üksnes mõttekaaslaste kogukondadega.
Seonduv mõiste on “filtrimull” – see mõiste aga on tugevamalt seotud algoritmilise ettemääratuse ja platvormidepoolse nügimisega. “Me loeme Facebookis uudiseid, mida meile on meie sõbrad soovitanud. Amazonis pakutakse meile raamatuid, mida teised inimesed on ostnud. Neid tehnikaid nimetatakse sotsiaalseks filtreerimiseks (collaborative filtering) ja need on olnud väga edukad. Aga seal on ka suur oht. Nad juhivad meid nn filtrimullidesse. Me saame soovitusi vaid asjadele, millega oleme juba tuttavad, arvamustele, millega juba nõustume ning toodetele, mis on meie varasemate ostudega väga sarnased.” (Ley, 2015).
(Mõtte)ülesanne
Millistesse kõlakambritesse ja filtrimullidesse teie kuulute? Millised arvamused tunduvad teile marginaalsed, ehk isegi mitteeksisteerivat? Mõelge poliitikale, tervishoiule, haridusele, soostereotüüpidele, lemmiksarjadele, TikToki soovitusalgoritmi pakutavale. Millest te võite kõlakambrite ja filtrimullide tõttu ilma jääda, millist kahju saada? Mida need juurde annavad? Kuidas saada aru, et olete kõlakambris? Kuidas kambritest ja mullidest välja murda?
Loe juurde
Juhansoo, G. (2024). Vandenõuteooriad TikTokis ja mujal sotsiaalmeedias: alates 15-aastaste eestlaste kogemused ja hinnangud. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/9374cafd-90f1-458f-8f34-8bc95a38df43/content
Orgse, S. (2018). Facebooki arutelude modereerimine „Virginia Woolf sind ei karda!“ grupi näitel. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/49d80d6f-a554-4741-82e1-f699310736c4/content
Poudel, D. Mis on filtrimulli ja kõlakambri erinevus? Diana Poudeli blogi. https://dianapoudel.ee/turvalisemalt-infouhiskonnas/mis-on-filtrimulli-ja-kolakambri-erinevus/
Ühe minuti loeng: filtrimull ehk kui internetigigandid otsustavad, mida näeme ja kuidas mõtleme: https://novaator.err.ee/258114/uhe-minuti-loeng-filtrimull-ehk-kui-internetigigandid-otsustavad-mida-naeme-ja-kuidas-motleme
5. mõiste: lubavused
Kohtumispaik: Tartu Tasku-Kvartali-Kaubamaja suur ristmik
Kohale jõudes ja QR koodi skännides avaneb õpilastele selline lehekülg: https://meedia.ut.ee/5-moiste-lubavused/
Sellelt lehelt leiavad õpilased info järgmise postri asukoha kohta ja saavad küsimustele vastata. Kui soovite, saame suunata õpilaste vastused automaatselt õpetaja e-postile. Selleks kirjutage inger.klesment@ut.ee
“Igasuguse tehnoloogia puhul võib rääkida selle lubavustest, mis ühes inimeste soovide, vajaduste, eelduste ja veendumustega määravad, kuidas ja mille jaoks midagi kasutatakse. Lihtsalt öelduna teevad lubavused mingi konkreetse käitumise või tehnoloogia kasutamisviisi mugavamaks, iseenesestmõistetavamaks ja seega tõenäolisemaks kui mingi muu käitumise. Tüüpilised näited on tool, mille kõrgus ja kuju on lubavused, mis soosivad sellel istumist, mitte näiteks lamamist. Teatud lubavusi nimetatakse sotsiaalseteks – need aitavad inimestel aduda oma sotsiaalse keskkonna iseärasusi ja soosivad mingit kindlat laadi käitumist. Sotsiaalmeedia puhul räägime sageli sotsio-tehnilistest lubavustest” (Tiidenberg, 2018). Sotsiaalmeedia olulisemate lubavustena on nimetatud näiteks jäävust ehk sotsiaalmeedias esitatu automaatset säilitamist ja arhiveerimist, kopeeritavust ehk tekstide hõlpsat paljundatavust ning otsitavust ehk loodud sisu kajastumist otsingumootorites. Lisaks on sotsiaalmeedia lubavustena esile toodud anonüümsuse- või nähtamatusetunnet, mis innustab inimesi oma kaemust väga avameelselt jagama. Nii avatakse sotsiaalmeedias sageli emotsioone, mis jääksid muidu allasurutuks, sellega seoses on tõenäolisemad ka teisi halvustavad seisukohavõtud, eelarvamuslikkus või koguni vihakõne.
Nii aga võime tegelikult vaadata iga digi- või füüsilist ruumi – mida see ruum mul “lubab” lihtsasti teha, mille poole mind nügib ja mis tundub mõeldamatu või väga raske. Näiteks kui digiplatvormil ei olegi ühtegi kirjutamise või reageerimise võimalust, suunab see mind passiivseks vaatlejaks. Või kui linnaruumis on peamiselt pargipingid, mis on väiksemad kui lamav inimene, ei ole seal võimalik kodutul inimesel ööund magada. Inimesed saavad muidugi kasutada oma loovat mõtlemist ja planeeritud lubavused hoopis teistmoodi tööle panna. Näiteks kasutada mingeid emojisid hoopis teises tähenduses (nt corn emoji pornograafilise meediasisu tähistamiseks, kuna platvorm ei luba “porn” sõna sanktsioneerimata kasutada).
(Mõtte)ülesanne
Mida “lubab” see ristmik meil teha? Kuidas liikuda? Kuhu vaadata? Mida teha? Kellel on ruumi, kellel mitte? Millised elemendid selles füüsilises ruumis võiks olla metafooriks sotsiaalmeedia kohta? Näiteks – suured reklaamid on nagu mega-influencerid – klanitud, naeratavad ja üritavad meile Instagramis midagi müüa; kollane foorituli on nagu Facebooki grupis kogukonna reeglite rikkumise eest saadud hoiatus vms.
Loe/vaata juurde
Süldre, L. (2021). Rasedusrakenduste kasutamismotivatsioon ja -kogemused mobiilirakenduse “Rasedus” kasutajate näitel. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/666533a2-11c6-48f6-b8aa-0ce331cfbfbe/content
Tiidenberg, K. (2018). Instagrammitav elu. Vaatamine ja näitamine võrgustatud maailmas. Vikerkaar. https://www.vikerkaar.ee/archives/22866#_ftn9
Videoloeng Nathalie Van Raemdonckilt: https://youtu.be/gO5wlp8MgT4?si=mXOUop0zfUPKVQOB
6. mõiste: sotsiaalne steganograafia
Kohtumispaik: Tartu Ülikooli Raamatukogu ees olev purskkaev
Kohale jõudes ja QR koodi skännides avaneb õpilastele selline lehekülg: https://meedia.ut.ee/6-moiste-sotsiaalne-steganograafia/
Sellelt lehelt leiavad õpilased info järgmise postri asukoha kohta ja saavad küsimustele vastata. Kui soovite, saame suunata õpilaste vastused automaatselt õpetaja e-postile. Selleks kirjutage inger.klesment@ut.ee
Sotsiaalne steganograafia on teadlikult mitmetähenduslike sõnumite saatmise praktika, mida sotsiaalmeediakasutajad harrastavad selleks, et osa auditooriumist mõistaks sõnumit ühtviisi ja osa hoopis teisiti. Eesti keeles on alternatiividena kasutatud ka väljendeid “salasõnumid” (secret messages) või “peitsõnumid” (hidden messages) (Oolo, 2012). Steganograafia on ajaloost tuntud tehnika, mida kasutati selleks, et peita sõnumeid kõigi pilkude all – nähtamatu tint, piimaga kirjutamine, piltmõistatused ja salakeeled (boyd 2010). Steganograafia muudab keerukaks justnimelt see, et sõnumi lahti muukimine ehk dekodeerimine on äärmiselt raske, kui ei tea, kuhu ja kuidas vaadata. Teatud kitsale sihtrühmale, kes on paremini kursis kontekstiga ja omavad sõnumi dekodeerimiseks vajalikku võtit ehk „tõlgenduslikku perspektiivi“, on sõnum mõistetav..
Selline omavaheline suhtlus võib olla korraga nii avalik kui ka privaatne (Jurgenson ja Rey, 2012), sõnumeid saadetakse tavaliselt ideaalsele auditooriumile ehk mõeldakse kindlatele vastuvõtjatele, kelleni sõnum jõuda võiks (Marwick ja boyd, 2011; Murumaa-Mengel, 2017). Ideaalsed auditooriumid ja tõlgenduslik perspektiiv on tulnud välja uurimustes, mis on läbi viidud sotsiaalmeedias teismeliste seas, kus neil on kombeks kasutada määrsõnu, sündmusi, hüüdnimesid ja kokkulepitud salasõnu ning emojisid selleks, et sotsiaalmeedias jagada omavahelist kõmu, mida näiteks täiskasvanud ei oska tõlgendada (boyd, 2014; Jurgenson ja Rey, 2012). Sotsiaalse steganograafia puhul tundub sõnum täiesti tähtsusetu, kasutu, kui sõnumi lugejal ei ole piisavalt informatsiooni selleks, et sõnumit lahti mõtestada (Jurgenson ja Rey, 2012). Sõnumi lahti kodeerimiseks vajamineva “võtme” puudumine võib lugejas tekitada ka teadmatust, uudishimu. Veel üheks sõnumite kodeerimise põhjuseks on leitud olevat kasutatava platvormi algoritmidest või keskkonna reeglite eest põiklemine, mida saaks nimetada algoritmi petmiseks (Lorenz, 2022). See tähendab, et sõnad, mis muidu võivad algoritmile jääda silma vihakõne või keelatud sisust rääkimisena (seksuaalne ja vägivaldne sisu nt), asendatakse koodsõnadega. Nendest koodsõnadest saavad reeglina aru kasutajad, kuid mitte platvormi modereerimissüsteemid (Lorenz, 2022). Nii kasutatakse sotsiaalmeedias sõna “porn” (porno inlgise keeles) asemel näiteks “corn” või “pr0n”. Sõnas olevaid tähti on muudetud nii, et platvormi süsteem ei saaks aru postituse seksuaalsest sisust, kuid auditoorium reeglina mõistab, millest juttu on tehtud.
Üheks sotsiaalse steganograafia praktikaks loeb sotsiaalmeedia uurija van der Nagel (2018) oma kirjutises voldemortimist. Harry Potteri raamatusarjas on põhipahalase Voldemorti nimi neetud. Tema nime kasutamine muudab loo kangelased haavatavaks ning Voldemort saab neid nõnda jälgida, neil silma peal hoida. Sellise teguviisiga leiab paralleele sotsiaalmeedias, kus kasutatakse hüüdnimesid, omadussõnu või pilte, viitamaks inimestele, veebilehtedele või nähtustele. Välismaiste näidete hulgast saab välja tuua sõnad birdsite (linnu lehekülg, tähistamaks Twitterit) ja the Cheeto, oranži värvi poolest tuntud juustukrõps, millega tähistati endist USA presidenti Donald Trumpi (McCulloch, 2018). Kui keegi sisestaks eelnevalt nimetatud näidete põhjal otsingumootorisse “Donald Trump” või “Twitter”, siis väga suure tõenäosusega ei leiaks nad need vestlused, kus on kasutatud sõnu the Cheeto või birdsite. Kuigi antud juhul räägitakse täpselt samadel teemadel.
Eestis on sarnaseid praktikaid läbi viidud näiteks blogija Palja Porgandiga ja vandeadvokaat Robert Sarvega, kellest rääkides on kasutama hakatud emojisid. Kuid nimesid on varjatud ka tärnidega. Nii, et kirjutatakse nime esitähed ja ülejäänud on tärnid või vahetatakse kummaski nimes vaid üks täht tärni vastu. Viimase aja sotsiaalmeediast tuleb ehk tuttav ette arbuusi-emoji, mille lisamine oma kasutajanimesse või muusse sisusse võib viidata Palestiina toetamisele (arbuusi värvid tähistavad Palestiina lipuvärve).
(Mõtte)ülesanne
Te seisate praegu ühe purskkaevu juures, mis on Juri Lotmani mälestusmärk. Kas teate, kuidas seda vaatama peab? Vaadake erinevate nurkade alt. Kas näed kuulsa semiootiku portreed? Kus veel olete linnaruumis märganud selliseid “salaobjekte”, mille puhul peab teadma, kuhu ja kuidas vaadata, et näha? Milliseid salakeeli olete märganud sotsiaalmeedias? Kes sellise sotsiaalse steganograafiaga tegelevad? Miks nad ei ütle asju otse välja?
Loe juurde
Malts, K. (2022). Sõnumite tähenduste peitmine sotsiaalmeedias: kuidas eestlased kasutavad Twitteris sotsiaalset steganograafiat. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/b118b228-67d8-4be2-847e-c741edcb5919/content
Van der Nagel, E. (2018). ‘Networks that work too well’: intervening in algorithmic connections. Media International Australia, 168(1), 81-92.
Idee ja tekstide autor: Maria Murumaa-Mengel, maria.murumaa@ut.ee
