“Igasuguse tehnoloogia puhul võib rääkida selle lubavustest, mis ühes inimeste soovide, vajaduste, eelduste ja veendumustega määravad, kuidas ja mille jaoks midagi kasutatakse. Lihtsalt öelduna teevad lubavused mingi konkreetse käitumise või tehnoloogia kasutamisviisi mugavamaks, iseenesestmõistetavamaks ja seega tõenäolisemaks kui mingi muu käitumise. Tüüpilised näited on tool, mille kõrgus ja kuju on lubavused, mis soosivad sellel istumist, mitte näiteks lamamist. Teatud lubavusi nimetatakse sotsiaalseteks – need aitavad inimestel aduda oma sotsiaalse keskkonna iseärasusi ja soosivad mingit kindlat laadi käitumist. Sotsiaalmeedia puhul räägime sageli sotsio-tehnilistest lubavustest” (Tiidenberg, 2018). Sotsiaalmeedia olulisemate lubavustena on nimetatud näiteks jäävust ehk sotsiaalmeedias esitatu automaatset säilitamist ja arhiveerimist, kopeeritavust ehk tekstide hõlpsat paljundatavust ning otsitavust ehk loodud sisu kajastumist otsingumootorites. Lisaks on sotsiaalmeedia lubavustena esile toodud anonüümsuse- või nähtamatusetunnet, mis innustab inimesi oma kaemust väga avameelselt jagama. Nii avatakse sotsiaalmeedias sageli emotsioone, mis jääksid muidu allasurutuks, sellega seoses on tõenäolisemad ka teisi halvustavad seisukohavõtud, eelarvamuslikkus või koguni vihakõne.

Nii aga võime tegelikult vaadata iga digi- või füüsilist ruumi – mida see ruum mul “lubab” lihtsasti teha, mille poole mind nügib ja mis tundub mõeldamatu või väga raske. Näiteks kui digiplatvormil ei olegi ühtegi kirjutamise või reageerimise võimalust, suunab see mind passiivseks vaatlejaks. Või kui linnaruumis on peamiselt pargipingid, mis on väiksemad kui lamav inimene, ei ole seal võimalik kodutul inimesel ööund magada. Inimesed saavad muidugi kasutada oma loovat mõtlemist ja planeeritud lubavused hoopis teistmoodi tööle panna. Näiteks kasutada mingeid emojisid hoopis teises tähenduses (nt corn emoji pornograafilise meediasisu tähistamiseks, kuna platvorm ei luba “porn” sõna sanktsioneerimata kasutada).