BLOGI

Vandenõuteooria tunnused

Mis eristab vandenõuteooriat näiteks vandenõuhüpoteesist, mis vihjab salaplaanile ilma igasuguse seletuseta? Järgmised tunnused iseloomustavad nii-öelda täisväärtuslikku vandenõuteooriat:

• eeldatav salaplaan mõjutada maailma, et saada kasumit, rikkuda kellegi võimalusi, saada võimu, muuta ajaloo kulgu vms – saavutada väikese salarühmana konkreetset tulemust, mille mõju on mastaapne;
• salajane rühm vandenõulasi, kes varjavad tõde; tavaliselt eliit, kelle eesmärk on kasutada tavainimesi oma huvides ära; see saab samuti olla organisatsioon või nende võrk, mis infiltreerib ja mõjutab valitsust, äri, teadlasi, meediat jne;
• vandenõuteooriat toetavad tõendid, mis ei tööta omaette, vaid ainult kogumis, kindlaks peetud tõe kontekstis. Tõendeid on vandenõuteooriates tavaliselt hulganisti ja nende suhtes kriitilist mõtlemist ei rakendata;
• peab esinema teooria ehk raamistik maailma mõistmiseks. See raamistik püüab võidelda ametliku narratiiviga, mille alternatiiv on vandenõuteooria ise, ning tõlgendada ja seletada tõsiasju teistmoodi, pakkudes vastust küsimustele „kuidas“ ja „miks“. Mõned vandenõuteooriad on tegelikkusest niivõrd lahutatud, et need on aktiivselt vastuolus kõigega, mida maailmast teame (nt Marsil on orjade kolooniad ja Kuu peal on natsid). Vastuolulist infot saab alati millegagi ümber lükata, kasvõi sellega, et kritiseerijad on ise vandenõulased;
• maailma mustvalge jagamine heaks ja halvaks, rühmasiseseks ja -väliseks, tugevdades erilisuse tunnet, mis tuleneb juurdepääsust siseteadmistele;
• inimeste ja inimrühmade süüdistamine;
• propageeritakse osaliselt ajaloolisi tõsiasju ja konstrueeritud lugusid, tekitades segu, mille koostisosi on keeruline eristada;
• ekslik osutamine sellele, et miski ei ole juhuslik ja kokkusattumuslik ning et miski ei ole nii, nagu paistab, ja kõik on omavahel seotud, ehk et tegemist ei saa olla keeruliste ühiskondlike tegurite kokkulangemise, vaid üksnes salajase rühma manipulatsioonidega;
• kiireloomulisuse tunde tekitamine ehk et õige asja eest võitlemisel on ägenemine vandenõuteooriate olemusse sisse ehitatud (Euroopa Komisjon, 2021; Farinelli, 2021; Phillis & Elledge, 2021).

Vandenõuteooriad ja meie ühiskond

Eesti ühiskonnas usutakse vandenõuteooriaid nagu teisteski ühiskondades. Meil on elusad inimesed (ingl sovereign citizens), kes usuvad, et Eesti Vabariigil ei ole nende suhtes mistahes õigusi alates hetkest, kui nad ennast elusateks inimesteks kuulutavad, lamemaalased, suure asendamise, uue maailmakorra ja teiste vandenõuteooriate toetajad. Koroonapandeemia ajal nende inimeste hulk kasvas ja vandenõuteoreetikute hääl hakkas kõlama valjemini (Belova-Dalton, 2021; Belova-Dalton, 2022; Belova-Dalton, 2022a).

Siiski ei saa öelda, et sõna „vandenõuteooria“ kasutatakse meie ühiskonnas alati õigesti, kui võtta aluseks eespool toodud tunnused. Kui inimene ütleb, et kardab vaktsineerida tervislikel põhjustel, siis pole ta automaatselt vandenõuteoreetik. Samuti, kui inimene ütleb, et tema meelest tuleks sisserännet rangemalt kontrollida, ei ole ta kohe paremäärmuslane ega suure asendamise vandenõuteooria toetaja. Selline sildistamine justkui põhjendab inimese arutelust väljaarvamist, kuna kõik tema edasised väited ja arvamused olevat ettearvatavad ning eos valeks tunnistatud.

Vandenõuteooriad ja kriitiline mõtlemine

Vandenõuteooriad algavad katsega seletada tegelikkust puudulike tõendite põhjal, kuid need arenevad ja jäävad alles, kuna täidavad mõnda meie vajadust: suurendada võimu, tõrjuda süüdistusi, anda maailmale tähendus või hoopis omistada kellelegi süüd. Mõnikord vastavad vandenõuteooriad ka tõele, kuid tihtilugu lähevad need mingi sündmuse seletamisel tegelikkusest nii kaugele, et muudavad tugevalt oma toetajate mõttemaailma.

Peale selle aitab vandenõuteoreetiline mõtlemine tajuda oma kriitilise mõtlemise ja seoste loomise võimet tõe devalveerumise ajal, mil teavet ja selle pakkujaid on internetis väga palju (Sobak, 2020). Siiski on vandenõukultuurile iseloomulik see, kui iseseisev kriitiline mõtlemine radikaliseerub, kuna usutakse, et ei valeta üksikud, vaid kõik poliitikud, ajakirjanikud, ametnikud, arstid, kooliõpetajad jne. Uibu sõnul „toidab usaldamatust võimulolijate elitaarsus ning eri ühiskonnarühmade lahku kasvamine, mis võimendub läbi sotsiaalmeedia“ (Uibu, 2016).

On olnud vandenõuteooriaid, mis hiljem on osutunud tõeks, nagu see, et Küprose valitsus müüs kurjategijatele Euroopa Liidu passe ja et USA keskluureagentuur korraldas mõistuskontrolli katseid, aga tasub oma kriitilist mõtlemist rakendades hoiduda radikaliseerumisest ning politseirolli ülevõtmisest. Kui keegi Eestis salasepitseb kuritegevust, siis on PPA ja KAPO töö nad tuvastada, ka enda ridadest, ning esitada kohtule ammendavad tõendid nõuetekohaseks kohtumenetluseks.

Millega arvestada vandenõuteooriate maailmas navigeerides?

Vandenõuteooriate maailmas navigeerides tuleks säilitada rahu – kõike ei saagi teada. Ka koroonapandeemia õpetas, et mõnikord ei tulegi vastused kohe ja ammendavalt, mistõttu võib ajutine ebakindlus olla vältimatu. Samal ajal on teabe töötlemisel oluline refleksioon – miks kaldun nõustuma ühte liiki või kallakuga teabega? Peale selle tuleks arvestada, et inimajule on omased kognitiivsed mehhanismid, mis mõnevõrra soodustavad vandenõuteoreetilist mõtlemist (Brotherton, 2013). Need tajuvead ehk kallutatused on järgmised:

• vajadus kontrolli järele (kui inimesel ei ole oma elu üle kontrolli, võib ta seda kompenseerida usuga võimsatesse vaenlastesse, kes kontrollivad tema elu mõnda aspekti);
• mustri leidmine (seoste tekitamine ja mustrite leidmine aitab mõtestada maailma, tehes seda ka alateadlikult ja seostades mõnikord seosetuid sündmusi);
• tahtlikkuse eelarvamus (kalduvus eeldada, et asjad juhtuvad alati kavatsuse tõttu ning et mustritel on tähendus, kavatsus ja voli);
• proportsionaalsuse kallutatus (kalduvus eeldada, et sündmuse ulatus langeb kokku selle põhjusega);
• kinnituseelarvamus (kalduvus otsida tõendeid, mis sobivad sellega, mida inimene juba usub, eirates vastupidist);
• eneseõigustamise kallutatus (võime luua narratiiv, mille järgi oligi meie käitumine asjaomases olukorras ainuõige);
• tagantjärele tarkuse kallutatus (kalduvus lugeda ajalugu tagurpidi ning tajuda olemuslikult ebakindlaid sündmusi paratamatute ja seega ennustavamatena, kui need tegelikult olid).

Juba ürginimeste aju toimis niimoodi, et tagada nende ellujäämine. Nüüd aga soodustavad need mehhanismid uskumusi, mis võivad olla vägagi kaugel tegelikkusest. (Phillis & Elledge, 2021)

Kas vandenõuteooriatesse uskumine on ohutu?

Ka noored võivad arvata, et usk vandenõuteooriasse kuulub sõna- ja usuvabaduse alla. Siiski on vandeteooriasse uskumine tihti nagu jäneseurg: kui hakatakse uskuma ühte vandenõuteooriat, siis suurendab see tõenäosust uskuda ka iga järgmist vandenõuteooriat. Peale selle kütab vandenõuteooriasse uskumine kaudselt üles antisemitismi, kuna enamik vandenõuteooriaid taandub Siioni tarkade protokollidele (fabritseeritud dokument, mille kohaselt kavatsevad juudid maailma domineerida) kui oma alustalale, mis seletavat kõike maailmas toimuvat. Mõnevõrra ohtlikumaks muutub olukord, kui pere ei vii oma last arsti juurde vaktsineerima või toob lapsi ilmale kodus ega saada neid kunagi kooli ega arsti juurde, kuna riigi suhtes ollakse äärmiselt usaldamatud, nagu seda teevad elusate inimeste äärmuslikud esindajad. Ka igas äärmuslikus ideoloogias on vandenõuteooriatel oluline roll, näiteks Siioni tarkade protokollid on osa nii vasak-, parem- kui ka islamiäärmuslikest ideoloogiatest. Breiviku, Tarranti ja paljude teiste paremäärmuslikke terrorirünnakuid ajendas suure asendamise vandenõuteooria.

Haavatavus vandenõuteooriate suhtes ja noored

Miks üks inimene võib olla vandenõuteooriatele altim kui teine, on keeruline öelda, kuid vandenõuteooriate leviku suhtes haavatavad isikud on need, kes kannatavad ebasoodsate sotsiaal-majanduslike elutingimuste, isolatsiooni ja ebakindluse all, kuna sellised teooriad võivad seletada keerulisi sündmusi nende olukorras ning pakkuda inimestele rahu ja kohest leevendust (Farinelli, 2021). Freemani ja Bentalli (2017) kohaselt on teguriks marginaliseerumise, vaesuse, ebasoodsate lapsepõlvekogemuste, kontrolli puudumise, madala enesehinnangu ja ebaõnne kontekst. Veel võivad noored olla vandenõuteooriate suhtes haavatavad, kuna nad ei ole leidnud endale ühiskonnas kohta ja vajavad kuuluvustunnet, mida vandenõuteooriate arutamine muu hulgas klassikaaslaste või sõpradega võib tekitada. Samuti võib noortel esineda maksimalistlikku mustvalget maailmavaadet, mis on iseloomulik ka vandenõuteooriatele. Noorte murdeiga on unikaalne aeg, kuna siis võetakse kuulda pigem eakaaslasi ja sõpru, mitte vanemaid ja teisi pereliikmeid, ning see annab vandenõuteoreetikutele erilise võimaluse noori mõjutada.

Kui noor või muus vanuses inimene juba kindlalt usub ühte või mitut vandenõuteooriat, siis tema naeruvääristamise asemel tuleks soodustada avatud arutelu ja üksikasjalikke küsimusi teooria kohta, eriti kognitiivset dissonantsi tekitavaid küsimusi (nt miks nii salajane teave on YouTube’is kõigile kättesaadav). Empaatia aitab mõista, miks inimene seda usub, ning toetab inimest, kuna ta võib olla hirmunud ja raskustes. Tuleks kasutada eri allikaid ja fakte ning võimaluse korral kaasata neid, kes kunagi samasse teooriasse uskusid. Tegutseda tuleks sammhaaval, pannes inimese ennast analüüsima ja jättes aega järelemõtlemiseks (Euroopa Komisjon, 2021). Samal ajal on oluline meeles pidada, et vandenõuteooriatega võitlemine ei ole vääritimõistmise parandamine, vaid see on inimese pööramine, mis on võimatu sisemise tahteta (Elise Wang, 2019).

Viited

1. Belova-Dalton, O. (2021). Spread of Fake News and Conspiracy Theories Leading to Potential Radicalisation During COVID-19 Pandemic: the Case of Telegram.ee. Proceedings of Estonian Academy of Security Sciences, 20, lk 175−214. https://digiriiul.sisekaitse.ee/handle/123456789/2840 (Kasutatud 09.05.2024).
2. Belova-Dalton, O. (2022). Covid-19 ajal levitatavad vandenõuteooriad ning nende roll inimeste võimalikus radikaliseerumises Eestis ja mujal maailmas. https://digiriiul.sisekaitse.ee/handle/123456789/2854 (Kasutatud 09.05.2024).
3. Belova-Dalton, O. (2022a). COVID-19 pandeemiast ja infodeemiast tingitud väljakutsed Terviseametile, Politsei- ja Piirivalveametile ning Riigikantselei strateegilisele kommunikatsioonile. https://digiriiul.sisekaitse.ee/handle/123456789/2868 (Kasutatud 09.05.2024).
4. Brotherton, R., French, C. C., Pickering, A. D. (2013). Measuring Belief in Conspiracy Theories: The Generic Conspiracist Beliefs Scale. Frontiers in Psychology, 4 (2013). DOI:10.3389/fpsyg.2013.00279.
5. Cassam, Q. (2021). Extremism is a state of mind: Beyond ideological extremism. https://iai.tv/articles/extremism-is-a-state-of-mind-auid-1882 (Kasutatud 09.05.2024).
6. Dulaney, M. (2020). It can be hard to hear your mum thinks the Earth is flat. But saving a loved one from conspiracy theories is possible. ABC News, 5.12.2020. https://www.abc.net.au/news/2020-12-06/mum-thinks-the-earth-is-flat-saving-family-conspiracy-theories/12935984?utm_source=abc_news_web&utm_medium=content_shared&utm_content=link&utm_campaign=abc_news_web (Kasutatud 09.05.2024).
7. Euroopa Komisjon (2021). Kuidas tunda ära vandenõuteooriaid? https://ec.europa.eu/info/live-work-travel-eu/coronavirus-response/fighting-disinformation/identifying-conspiracy-theories_et (Kasutatud 09.05.2024).
8. Farinelli, F. (2021). Conspiracy theories and right-wing extremism – Insights and recommendations for P/CVE. Radicalisation Awareness Network. https://ec.europa.eu/home-affairs/networks/radicalisation-awareness-network-ran/ publications/conspiracy-theories-and-right-wing-extremism-insights-and-recommendations-pcve-2021_en (Kasutatud 09.05.2024).
9. Freeman, D. & Bentall, R. P. (2017). The concomitants of conspiracy concerns. Soc Psychiatry Psychiatr Epidemiol, 52(5): 595-604. DOI: 10.1007/s00127-017-1354-4.
10. Phillis, T. & Elledge, J. (2021). Conspiracy: A Hiistory of Bxllocks Theories, and How Not to Fall For Them. London: Wildfire.
11. Sobak, K. (2020). Telegram.ee lugejauuring: alternatiivmeedia väärtus ja uudisteajakirjanduse kriitika. http://dspace.ut.ee/handle/10062/67863?show=full&locale-attribute=et (Kasutatud 09.05.2024).
12. Uibu, M. (2016). Telegram.ee – konspirituaalsuse maaletooja. https://kultuur.err.ee/313228/telegram-ee-konspirituaalsuse-maaletooja (Kasutatud 09.05.2024).
13. Wang, E. (2010). Why some conspiracy theories just won’t die. TEDxDuke. https://www.youtube.com/watch?v=QjVNcAAf7pA (Kasutatud 09.05.2024).

Seadme sisselülitamisest programmeerimiseni 

Ei tule ka suure üllatusena, et suur osa meediast, olgu see siis uudismeedia või meelelahutusmeedia, vanad, uued ja hübriidžanrid on liikunud veebi. Rääkimata sellest, et suur osa kommunikatsioonist on täna ekraanide poolt vahendatud, olgu siis tegemist tööalase infoga, igapäevaste peresuhete, romantilise partneri leidmise või masside mobiliseerimisega. Sellega seoses muutuvad oluliseks inimeste digipädevused. Kui meediapädevuste fookus on sageli selgelt määratletud meediatekstide mõistmisega, siis digipädevuste alla kuulub palju enamatki, spetsiifilistest tehnilistest oskustest abstraktsete „inimeseks olemise oskusteni“ välja. 

Nii võib digipädevuste osaks olla seadme sisse- ja väljalülitamine, Zoomis kõne vastuvõtmine, Pythonis koodi kirjutamine, teleuudiste järele vaatamine veebiplatvormi kaudu või ka YouTube’is oma 100 000 jälgija jaoks nädala poliitsündmustest tähelepanumajandusele sobivate võtetega kokkuvõtte tegemine. Te vist mõistate kuhu ma tüürin – inimesed on erinevad ja nende digipädevuste „tase“ ja vajadused ühes või teises aspektis võivad oluliselt erineda. Seega räägime me digipädevuste puhul kujuteldamatult laiast väljast – on miljoneid olulisi osaoskusi ja teadmisi, mida me saaksime selle raames õpetada. Aga niimoodi ei jõua me ju mitte kuhugi, kui me lihtsalt mööname, et jah, oi, näed, tegemist on keerulise ja kompleksse nähtusega, mida on raske selgitada. 

Zoomi sisse! Veel!

Mõned selle valdkonna uurijad on CSI telesarja kangelaste moodi (kes, tõsi küll, asuvad reaalsetest kriminalistika tööprotsessidest valgusaastate kaugusel), näinud lahendust selles, et püüaks õige oskused ja teadmised tükkideks lahti võtta ja vaatlusalusesse järjest sisse zoomida. Selle uurimisloogika rakendajad räägivad digipädevuste raamistuses kitsamalt näiteks sotsiaalmeediapädevustest, mille sees veel omakorda erinevaid oskuste ja teadmiste kimpe tuvastatud. Liigitusi on mitmeid, kuid minu lemmik on väga mitmekülgse mõtleja, aga peamiselt internetiuuringutes tegutseva Howard Rheingoldi sotsiaalmeediapädevuste jaotus: tähelepanu, osaluse/koostöö, kriitilise infotarbimise ja võrgustiku-teadlikkusega seonduvad oskused ja teadmised. 

Käesolevas artiklis ei räägi ma pikemalt tähelepanust (enesejuhtimise ja refleksiooniga seonduvad baaspädevused), osalusest ja koostööst (sotsiaalsetesse gruppidesse kuulumine või teadlik mitte-kuulumine, ise info loomine ja teiste poolt loodu interpretatsioon eesmärgiga sobivatel platvormidel), ega ka kriitilisest infokasutusest ehk „pasadetektorist“ (crap detection), nagu Rheingold seda osa alternatiivselt nimetanud on, ninanipsuna akadeemiliselt väärikale terminoloogiale. Ülejäänud artikliruumi kasutan ma selleks, et vaadata lähemalt võrgustiku-teadlikkust.

Kes sind jälgib? Keda sina jälgid?

Ühelt poolt tähendab see kindlasti, et sotsiaalmeediapädev inimene peaks üldjoontes teadma, kuidas erinevad platvormid on üles ehitatud ja töötavad, nii tehnoloogilise struktuuri, infoarhitektuuri kui ka (varjatud) omanike- ja andmekasutuse suhete mõttes. Aga teisalt, ja kõige eelnevaga põimunult, peaksime keskenduma inim-võrgustike kohta käivate teadmiste ja teadvustamiste arendamisega. Ehk teisisõnu – räägin sotsiaalmeediapädevustest, mille keskmes on erinäoliste auditooriumiliikmetega toimetulek sotsiaalmeediasuhtluses.

Võiks ju kohe siia lajatada – et misasja, mis jälgijad? Pole vaja midagi jagada! Normaalne inimene ei käigi internetis latramas oma asjadest! Nii ja naa… tagasihoidlik infojagamine võib tõepoolest olla üks inimese privaatsust kaitsev tegutsemisviis. Teisalt aga, nii mõnelgi puhul võib minimaalne osalus ja info jagamisest hoidumine hoopis inimese jaoks kahjulik olla. Näiteks tööotsingutel – on terve hulk sektoreid, kus nähtavus ja tugevad (kureeritud) digijäljed on tööle kandideerimisel konkurentsieeliseks. On terve hulk gruppe, kuhu kuulumise eelduseks on enda kohta mingil määral info jagamine. Näiteid saab mõelda väga erinevatest elusfääridest: maailma peale laiali hajunud suguvõsad saavad digikommunikatsiooniga hoida alles oma ühisosa, arvamuse avaldamine sotsiaalmeedias võimaldab osalust laiemates aruteludes, e-hariduse saamiseks on vajalik koostööd teha, jne. 

Sisulooja valearusaamad sisusaajast

Aga kindlasti olete märganud, et sotsiaalmeediakommunikatsiooni üks valusamaid varjukülgi on konteksti haprus. Nii lihtne on võtta üks jupike tekstist ja see tõsta hoopis teise konteksti – talleta kuvatõmmis või kopeeri-lõika osa tekstist, jaga ja kommenteeri, alusta teemaviite-aktsiooni, vääna, mudi, võimenda! 

Viimasel aastakümnel oleme olnud tunnistajateks järjest enamatele probleemsetele juhtumitele (vt nt Justine Sacco kaasus või Vinni-Pajusti säutsuskandaal), mille keskmes on väärettekujutus oma sotsiaalvõrgustikes saadetavate sõnumite auditooriumist ehk möödapanek selle osas, kes siis ikkagi lõpuks postitust näevad. Sotsiaalmeedia platvormina ja seal toimetavad tohutud erinäolised ja sageli must-valgete vaadetega aktiivsed auditooriumid on oma võimu näidanud, vabastades inimesi massihäbistamise kaudu tööst, sõpradest, mainest ja eluisust. 

Nii mõnigi kord, kusjuures, täitsa asja eest – omnoptikumis ehk pidevas ühisvalves on päris raske salatõbras olla. Teine kord aga saab inimene massinuheldud pisieksimuste eest, vale toonivaliku või teadmatusest tehtud vea eest. Andestus on aga tänases digikommunikatsioonis tõelises defitsiidis.

Teadlikkus oma info vastuvõtjaist ja iseendast vastuvõtja rollis

Võibki öelda, et üks oluline osa sotsiaalmeediapädevustest on seotud auditooriumitega ja iseendast auditooriumina – kes, millal ja kuidas võivad minu poolt jagatud infole ligi pääseda ning milliste auditooriumite liige olen mina ja kuidas ma sellena käitun. Kui püüda veelkord sisse zoomida ja mõista, millistele osapädevustele saame (mitte)formaalses hariduses ja laiemates aruteludes tähelepanu pöörata, võiksime leida näiteks neljase jaotuse. Esiteks võiks harjutada end erinevates olukordadest üldse võimalikele jälgijatele mõtlema. Ja mitte ainult neile, keda me tahaksime oma jälgijateks, vaid ka neile, keda me kohe üldse enda digilähedusse ei tahaks. Kes need inimesed on? Mil moel on nad nagu mina? Mil moel minust erinevad? Millised on nende arusaamad „normaalsest“ suhtlusest? Mis neid ärritab? Miks? jne jne. 

Teiseks on oluline omada teadmisi ja oskusi, võiks isegi öelda et strateegiaid ja tehnikaid, mille abil oma sõnumit vajadusel kitsaste või laiade auditooriumiteni viia, tähelepanu pälvida, leida inimesed üles õigest kohast ja õigel hetkel. Teisalt muidugi ka mõelda sellele, kuidas teatud auditooriumide ligipääsu mingile infole piirata. Kolmandas saavad kaks eelmist kokku ja see komplekt võiks hõlmata oskusi, mis aitavad erinevate kommunikatsioonirepertuaaride ja -platvormide vahel valikuid teha, vastavalt oma sõnumi saatmise eesmärgile ja sihtauditooriumile. 

Ning neljandaks – mina ise ja minu käitumine, väärtused, piirid, eelistused jne massilise ühisjälgimise osalisena. See kätkeb endas erinevate normide samaaegse eksisteerimise tunnustamist, (kodaniku)julgust riskidest hoolimata oma väärtuste eest seista ja dialoogis osaleda. Aga ka võimet teatud hetkedel mitte reageerida ja mitte osaleda, astuda auditooriumi liikme rollist teadlikult välja, andestada ja eemale minna.