Sotsiaalne steganograafia on teadlikult mitmetähenduslike sõnumite saatmise praktika, mida sotsiaalmeediakasutajad harrastavad selleks, et osa auditooriumist mõistaks sõnumit ühtviisi ja osa hoopis teisiti. Eesti keeles on alternatiividena kasutatud ka väljendeid “salasõnumid” (secret messages) või “peitsõnumid” (hidden messages) (Oolo, 2012). Steganograafia on ajaloost tuntud tehnika, mida kasutati selleks, et peita sõnumeid kõigi pilkude all – nähtamatu tint, piimaga kirjutamine, piltmõistatused ja salakeeled (boyd 2010). Steganograafia muudab keerukaks justnimelt see, et sõnumi lahti muukimine ehk dekodeerimine on äärmiselt raske, kui ei tea, kuhu ja kuidas vaadata. Teatud kitsale sihtrühmale, kes on paremini kursis kontekstiga ja omavad sõnumi dekodeerimiseks vajalikku võtit ehk „tõlgenduslikku perspektiivi“, on sõnum mõistetav..  

Selline omavaheline suhtlus võib olla korraga nii avalik kui ka privaatne (Jurgenson ja Rey, 2012), sõnumeid saadetakse tavaliselt ideaalsele auditooriumile ehk mõeldakse kindlatele vastuvõtjatele, kelleni sõnum jõuda võiks (Marwick ja boyd, 2011; Murumaa-Mengel, 2017). Ideaalsed auditooriumid ja tõlgenduslik perspektiiv on tulnud välja uurimustes, mis on läbi viidud sotsiaalmeedias teismeliste seas, kus neil on kombeks kasutada määrsõnu, sündmusi, hüüdnimesid ja kokkulepitud salasõnu ning emojisid selleks, et sotsiaalmeedias jagada omavahelist kõmu, mida näiteks täiskasvanud ei oska tõlgendada (boyd, 2014; Jurgenson ja Rey, 2012). Sotsiaalse steganograafia puhul tundub sõnum täiesti tähtsusetu, kasutu, kui sõnumi lugejal ei ole piisavalt informatsiooni selleks, et sõnumit lahti mõtestada (Jurgenson ja Rey, 2012). Sõnumi lahti kodeerimiseks vajamineva “võtme” puudumine võib lugejas tekitada ka teadmatust, uudishimu. Veel üheks sõnumite kodeerimise põhjuseks on leitud olevat kasutatava platvormi algoritmidest või keskkonna reeglite eest põiklemine, mida saaks nimetada algoritmi petmiseks (Lorenz, 2022). See tähendab, et sõnad, mis muidu võivad algoritmile jääda silma vihakõne või keelatud sisust rääkimisena (seksuaalne ja vägivaldne sisu nt), asendatakse koodsõnadega. Nendest koodsõnadest saavad reeglina aru kasutajad, kuid mitte platvormi modereerimissüsteemid (Lorenz, 2022). Nii kasutatakse sotsiaalmeedias sõna “porn” (porno inlgise keeles) asemel näiteks “corn” või “pr0n”. Sõnas olevaid tähti on muudetud nii, et platvormi süsteem ei saaks aru postituse seksuaalsest sisust, kuid auditoorium reeglina mõistab, millest juttu on tehtud.

Üheks sotsiaalse steganograafia praktikaks loeb sotsiaalmeedia uurija van der Nagel (2018) oma kirjutises voldemortimist. Harry Potteri raamatusarjas on põhipahalase Voldemorti nimi neetud. Tema nime kasutamine muudab loo kangelased haavatavaks ning Voldemort saab neid nõnda jälgida, neil silma peal hoida. Sellise teguviisiga leiab paralleele sotsiaalmeedias, kus kasutatakse hüüdnimesid, omadussõnu või pilte, viitamaks inimestele, veebilehtedele või nähtustele. Välismaiste näidete hulgast saab välja tuua sõnad birdsite (linnu lehekülg, tähistamaks Twitterit) ja the Cheeto, oranži värvi poolest tuntud juustukrõps, millega tähistati endist USA presidenti Donald Trumpi (McCulloch, 2018). Kui keegi sisestaks eelnevalt nimetatud näidete põhjal otsingumootorisse “Donald Trump” või “Twitter”, siis väga suure tõenäosusega ei leiaks nad need vestlused, kus on kasutatud sõnu the Cheeto või birdsite. Kuigi antud juhul räägitakse täpselt samadel teemadel.

Eestis on sarnaseid praktikaid läbi viidud näiteks blogija Palja Porgandiga ja vandeadvokaat Robert Sarvega, kellest rääkides on kasutama hakatud emojisid. Kuid nimesid on varjatud ka tärnidega. Nii, et kirjutatakse nime esitähed ja ülejäänud on tärnid või vahetatakse kummaski nimes vaid üks täht tärni vastu. Viimase aja sotsiaalmeediast tuleb ehk tuttav ette arbuusi-emoji, mille lisamine oma kasutajanimesse või muusse sisusse võib viidata Palestiina toetamisele (arbuusi värvid tähistavad Palestiina lipuvärve).