“Jälgimisühiskond” on mõiste, mida on kasutatud väga paljudes eri kontekstides ja eesmärkidel – et kritiseerida valitsusinstitutsioonide poolt kogutavate andmete kasutust või seda, kuidas vanemad nutikelladega oma laste igat sammu jägivad. Teatud mõttes on iga ühiskond jälgimisühiskond – me ju hoiame üksteisel silma peal ja mõjutame üksteist sotsiaalseid norme jälgima. Kuid jälgimisühiskonna puhul on olulises rollis tehnoloogia – just kaamerate, nutiseadmete, sotsiaalmeediasse jäetavate andmejälgede, geolokatsiooni jms abil on võimalikuks saanud hoopis laiapõhjalisem jälgimine, kui eelnevalt on osatud ettegi kujutada. Kui üks jälgib paljusid, siis on see panoptikum (näiteks tumeda klaasi taha peidetud vanglatöötaja), Michel Foucault’ ja Jeremy Benthami panoptikumi kontseptsiooni kohaselt jälgivad võimu omavad ühiskonnaliikmed paljusid ja seejuures ei ole oluline pidev kontrollimehhanismide rakendamine, vaid jälgitavatele mõjub juba teadmine, et nad on pideva järelevalve all. Vähem on kasutatud sõna “sünoptikum” – kui paljud jälgivad ühte, näiteks televisiooni puhul. Tänast infoühiskonnas valitsevat olukorda kutsutakse mõnikord aga hoopis omnoptikumiks – kõik jälgivad kõiki. Seesugune osalusjälgimine on meie jaoks saanud normaalseks olemise viisiks ja aktsepteerime seda sageli ka üldise mentaliteedina. Sotsiaalmeedias ei ole ühte kindlat võimupositsioonil olijat, vaid kõik jälgivad kõiki ja keegi samal ajal ei tea, kes keda jälgib: auditoorium on ühtaegu nii agent kui ka subjekt.

Jälgimisühiskonna kõige tavapärasemaks sümboliks ja tööriistaks on tänavatele, avalikesse kohtadesse paigutatud turvakaamerad. Juba kaamera nimetus  – “turva” – annab märku sellest, miks inimeste privaatsuses ja iseolemise õigustes järeleandmisi tehakse. On ju turvakaamerate salvestuste põhjal lihtsam kinni püüda kurjategijaid, saada teada toimunu faktid. Tasub aga mõelda – kui palju oleme me nõus turvakaalutlustel oma privaatsust ära andma? Privaatsuse ja avalikkuse tasakaal ekraanide poolt vahendatud sotsiaalses ruumis on keerukas teema, mis on täis vastuolusid. Üheltpoolt peetakse õigust privaatsusele üheks baasväärtuseks, mis reguleerib meie suhteid mikro-, meso- ja makrotasandil. Teisalt aga on privaatsus nii abstraktne ja keerukas teema, et inimesed ei suuda kõiki nüansse hoomata ning seetõttu on omaks võtnud „mul pole midagi varjata“ mõtteviisi, mis aga paljude valdkonna ekspertide arvates on lõksmõtlemine – kõigil on midagi kellegi eest varjata.