Sotsiaalmeedia võidukäik on meid kõiki harjutanud eeldama meediasisult ja meediasisu loojatelt dialoogilisust – et inimestel on võimalik olla teksti ja selle saatjaga interaktsioonis. See võib väljenduda lisaküsimuste küsimise võimaluses, südamete või muude sümbolitega postitustele reageerimises, tagasiside küsimises ja andmises, üleüldises vestluslikus toonis, teemaviidete kasutamises, koostöises sisus, reaktsioonivideotes, netikommentaariumites, foorumites jne. Oleme hakanud pidama dialoogilisuse võimalust suisa osaks sõnavabadusest. Valitsused, ettevõtted, koolid, perearstikeskused, sisuloojad ja paljud teised tegutsejad peavad aina enam selle ootusega kaasas käima.

Dialoogi all peetakse tavaliselt silmas läbirääkimistel põhinevat ideede ja arvamuste vahetamist (Kent & Taylor, 1998) ja kui dialoogiline kommunikatsioon toimib oma ideaalkujul, on tulemuseks usalduslikud, empaatial põhinevad vastastikused suhted. Dialoog võib muidugi toimuda ka kurjemas toonis, kuid siis räägitakse juba pigem konfliktist, kriisist, vaigistamisest, demagoogiast ja kasutatakse muid termineid. 

Te viibite praegu kohas, kus on rohkelt isetekkelist tänavakunsti, mis on suurepärane näide dialoogilistest meediatekstidest. Sirje Joala (kunstnikunimi Sirla) kirjutab oma magistritöös: “Tänavakunstile on väga iseloomulik muutumine ja ühine loome kunstnike vahel. On väga tavaline ja isegi oodatud, et üks kunstnik teeks eelmise tööle lisandusi ja täiendaks seda läbi oma tõlgenduse. Selliseid dialooge võib leida nii tekstide kui piltidena. Möödakäijana on huvitav jälgida tekkivaid protsesse ning neisse sekkuda, kas ainult mõtteliselt või miks mitte ka füüsiliselt. /…/  Tänavakunst on ebademokraatlik kaasamise ja läbirääkimise mõttes, sest kunstnik otsustab ise, mis ta tänavaruumi teeb, samas on need vahendid kättesaadavad igaühele, kes soovib pildile lisandusi teha või seda kustutada ning ruum on avatud dialoogile.”