Meedia- ja infopädevuste virr-varr: meediatekstide mõistmisest massihäbistamiste ennetuseni
Maria Murumaa-Mengel
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute kaasprofessor
Teksti toimetatud versioon ilmus algselt Õhtulehes, 10. novembril 2020.
Erinevaid „kirjaoskuseid“ või pädevuste komplekte on mitmeid – näiteks räägitakse üsna sageli inimeste finants-, tervise-, öko- ja statistilisest kirjaoskusest. Viimasel ajal on avalikku diskussiooni aina jõulisemalt kandunud arutelud meedia-, digi- ja infokirjaoskustest ehk pädevustest. Ja kui veel edasi kaevata, leiame sealt seest sotsiaalmeediapädevused ja kui siis ka mitte lõpetada, jõuame auditooriumi tajuga seonduvad pädevusteni.
Meediapädevus on termin, mida teravsilmsed lugejad ehk juba siin-seal märganud on – see on põimitud eesti keele tundidesse ja rohketesse teavituskampaaniatesse, rahvusvahelistesse uuringuprojektidesse ja ministeeriumi prioriteetsetesse teemadesse. Püüdes seda terminit alustuseks lihtsalt selgitada ja defineerida: inimese meediapädevus on unikaalne komplekt sellistest teadmistest ja oskustest, mille abil suudab ta meediastunud – see tähendab meediast täiesti läbi imbunud – maailmas teha läbimõeldud ja enda jaoks kasulikke otsuseid, mis loodetavasti ei riiva ka kellegi teise õiguseid ja heaolu. Olgu selle pädevuse tõestuseks siis teadmised selle kohta, kuidas uudiseid kirjutatakse, oskus tuvastada valeinfot, arusaam sellest, et tõsielusarjad on sageli suuresti ettekirjutatud stsenaariumil põhinevad poolfiktsioonid või tuumajaama poolt kõneleva arvamusloo argumentide märkamine. Siinkohal on vist asjakohane juhtida tähelepanu sellele, et me ei peaks rääkima meediapädevusest ainsuses, vaid ikka mitmuses, sest võtame näiteks 14aastase klassikalise muusika fänni ja 60aastase põllumajandusinseneri – ei pea vist ütlemagi, et nende meediakasutus, -rutiinid ja infovajadused on väga-väga erinevad, mõlemad omamoodi mõistlikud ja „õiged“.
Loe edasi
Seadme sisselülitamisest programmeerimiseni
Ei tule ka suure üllatusena, et suur osa meediast, olgu see siis uudismeedia või meelelahutusmeedia, vanad, uued ja hübriidžanrid on liikunud veebi. Rääkimata sellest, et suur osa kommunikatsioonist on täna ekraanide poolt vahendatud, olgu siis tegemist tööalase infoga, igapäevaste peresuhete, romantilise partneri leidmise või masside mobiliseerimisega. Sellega seoses muutuvad oluliseks inimeste digipädevused. Kui meediapädevuste fookus on sageli selgelt määratletud meediatekstide mõistmisega, siis digipädevuste alla kuulub palju enamatki, spetsiifilistest tehnilistest oskustest abstraktsete „inimeseks olemise oskusteni“ välja.
Nii võib digipädevuste osaks olla seadme sisse- ja väljalülitamine, Zoomis kõne vastuvõtmine, Pythonis koodi kirjutamine, teleuudiste järele vaatamine veebiplatvormi kaudu või ka YouTube’is oma 100 000 jälgija jaoks nädala poliitsündmustest tähelepanumajandusele sobivate võtetega kokkuvõtte tegemine. Te vist mõistate kuhu ma tüürin – inimesed on erinevad ja nende digipädevuste „tase“ ja vajadused ühes või teises aspektis võivad oluliselt erineda. Seega räägime me digipädevuste puhul kujuteldamatult laiast väljast – on miljoneid olulisi osaoskusi ja teadmisi, mida me saaksime selle raames õpetada. Aga niimoodi ei jõua me ju mitte kuhugi, kui me lihtsalt mööname, et jah, oi, näed, tegemist on keerulise ja kompleksse nähtusega, mida on raske selgitada.
Zoomi sisse! Veel!
Mõned selle valdkonna uurijad on CSI telesarja kangelaste moodi (kes, tõsi küll, asuvad reaalsetest kriminalistika tööprotsessidest valgusaastate kaugusel), näinud lahendust selles, et püüaks õige oskused ja teadmised tükkideks lahti võtta ja vaatlusalusesse järjest sisse zoomida. Selle uurimisloogika rakendajad räägivad digipädevuste raamistuses kitsamalt näiteks sotsiaalmeediapädevustest, mille sees veel omakorda erinevaid oskuste ja teadmiste kimpe tuvastatud. Liigitusi on mitmeid, kuid minu lemmik on väga mitmekülgse mõtleja, aga peamiselt internetiuuringutes tegutseva Howard Rheingoldi sotsiaalmeediapädevuste jaotus: tähelepanu, osaluse/koostöö, kriitilise infotarbimise ja võrgustiku-teadlikkusega seonduvad oskused ja teadmised.
Käesolevas artiklis ei räägi ma pikemalt tähelepanust (enesejuhtimise ja refleksiooniga seonduvad baaspädevused), osalusest ja koostööst (sotsiaalsetesse gruppidesse kuulumine või teadlik mitte-kuulumine, ise info loomine ja teiste poolt loodu interpretatsioon eesmärgiga sobivatel platvormidel), ega ka kriitilisest infokasutusest ehk „pasadetektorist“ (crap detection), nagu Rheingold seda osa alternatiivselt nimetanud on, ninanipsuna akadeemiliselt väärikale terminoloogiale. Ülejäänud artikliruumi kasutan ma selleks, et vaadata lähemalt võrgustiku-teadlikkust.
Kes sind jälgib? Keda sina jälgid?
Ühelt poolt tähendab see kindlasti, et sotsiaalmeediapädev inimene peaks üldjoontes teadma, kuidas erinevad platvormid on üles ehitatud ja töötavad, nii tehnoloogilise struktuuri, infoarhitektuuri kui ka (varjatud) omanike- ja andmekasutuse suhete mõttes. Aga teisalt, ja kõige eelnevaga põimunult, peaksime keskenduma inim-võrgustike kohta käivate teadmiste ja teadvustamiste arendamisega. Ehk teisisõnu – räägin sotsiaalmeediapädevustest, mille keskmes on erinäoliste auditooriumiliikmetega toimetulek sotsiaalmeediasuhtluses.
Võiks ju kohe siia lajatada – et misasja, mis jälgijad? Pole vaja midagi jagada! Normaalne inimene ei käigi internetis latramas oma asjadest! Nii ja naa… tagasihoidlik infojagamine võib tõepoolest olla üks inimese privaatsust kaitsev tegutsemisviis. Teisalt aga, nii mõnelgi puhul võib minimaalne osalus ja info jagamisest hoidumine hoopis inimese jaoks kahjulik olla. Näiteks tööotsingutel – on terve hulk sektoreid, kus nähtavus ja tugevad (kureeritud) digijäljed on tööle kandideerimisel konkurentsieeliseks. On terve hulk gruppe, kuhu kuulumise eelduseks on enda kohta mingil määral info jagamine. Näiteid saab mõelda väga erinevatest elusfääridest: maailma peale laiali hajunud suguvõsad saavad digikommunikatsiooniga hoida alles oma ühisosa, arvamuse avaldamine sotsiaalmeedias võimaldab osalust laiemates aruteludes, e-hariduse saamiseks on vajalik koostööd teha, jne.
Sisulooja valearusaamad sisusaajast
Aga kindlasti olete märganud, et sotsiaalmeediakommunikatsiooni üks valusamaid varjukülgi on konteksti haprus. Nii lihtne on võtta üks jupike tekstist ja see tõsta hoopis teise konteksti – talleta kuvatõmmis või kopeeri-lõika osa tekstist, jaga ja kommenteeri, alusta teemaviite-aktsiooni, vääna, mudi, võimenda!
Viimasel aastakümnel oleme olnud tunnistajateks järjest enamatele probleemsetele juhtumitele (vt nt Justine Sacco kaasus või Vinni-Pajusti säutsuskandaal), mille keskmes on väärettekujutus oma sotsiaalvõrgustikes saadetavate sõnumite auditooriumist ehk möödapanek selle osas, kes siis ikkagi lõpuks postitust näevad. Sotsiaalmeedia platvormina ja seal toimetavad tohutud erinäolised ja sageli must-valgete vaadetega aktiivsed auditooriumid on oma võimu näidanud, vabastades inimesi massihäbistamise kaudu tööst, sõpradest, mainest ja eluisust.
Nii mõnigi kord, kusjuures, täitsa asja eest – omnoptikumis ehk pidevas ühisvalves on päris raske salatõbras olla. Teine kord aga saab inimene massinuheldud pisieksimuste eest, vale toonivaliku või teadmatusest tehtud vea eest. Andestus on aga tänases digikommunikatsioonis tõelises defitsiidis.
Teadlikkus oma info vastuvõtjaist ja iseendast vastuvõtja rollis
Võibki öelda, et üks oluline osa sotsiaalmeediapädevustest on seotud auditooriumitega ja iseendast auditooriumina – kes, millal ja kuidas võivad minu poolt jagatud infole ligi pääseda ning milliste auditooriumite liige olen mina ja kuidas ma sellena käitun. Kui püüda veelkord sisse zoomida ja mõista, millistele osapädevustele saame (mitte)formaalses hariduses ja laiemates aruteludes tähelepanu pöörata, võiksime leida näiteks neljase jaotuse. Esiteks võiks harjutada end erinevates olukordadest üldse võimalikele jälgijatele mõtlema. Ja mitte ainult neile, keda me tahaksime oma jälgijateks, vaid ka neile, keda me kohe üldse enda digilähedusse ei tahaks. Kes need inimesed on? Mil moel on nad nagu mina? Mil moel minust erinevad? Millised on nende arusaamad „normaalsest“ suhtlusest? Mis neid ärritab? Miks? jne jne.
Teiseks on oluline omada teadmisi ja oskusi, võiks isegi öelda et strateegiaid ja tehnikaid, mille abil oma sõnumit vajadusel kitsaste või laiade auditooriumiteni viia, tähelepanu pälvida, leida inimesed üles õigest kohast ja õigel hetkel. Teisalt muidugi ka mõelda sellele, kuidas teatud auditooriumide ligipääsu mingile infole piirata. Kolmandas saavad kaks eelmist kokku ja see komplekt võiks hõlmata oskusi, mis aitavad erinevate kommunikatsioonirepertuaaride ja -platvormide vahel valikuid teha, vastavalt oma sõnumi saatmise eesmärgile ja sihtauditooriumile.
Ning neljandaks – mina ise ja minu käitumine, väärtused, piirid, eelistused jne massilise ühisjälgimise osalisena. See kätkeb endas erinevate normide samaaegse eksisteerimise tunnustamist, (kodaniku)julgust riskidest hoolimata oma väärtuste eest seista ja dialoogis osaleda. Aga ka võimet teatud hetkedel mitte reageerida ja mitte osaleda, astuda auditooriumi liikme rollist teadlikult välja, andestada ja eemale minna.
Infovastupidavuse vundamendi laovad targad meediavalikud
Maria Murumaa-Mengel
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute kaasprofessor
Teksti toimetatud versioon ilmus algselt Õpetajate Lehes, 14. oktoobril 2022.
Tartu Ülikoolis töötava ajakirjanduse uurija Marju Himma-Kadaka sõnul on oluline mõelda infokeskkondadest samamoodi, nagu räägime keskkonnast näiteks bioloogias: kui puhas või reostunud see on, kui kahjulik või kasulik see erinevatele tegutsejatele võib olla, kuidas saab oma infokeskkonda hoida ja kas veel on võimalik suur ökosüsteem päästa. Mürareostunud ja mürgises taustsüsteemis on senisest olulisemaks muutunud infovastupidavus ehk kerksus – et inimene saaks hakkama ka siis, kui tingimused ei ole ideaalsed.
Ajakirjandusuuringute teadur Marju Himma-Kadakas rääkis Tartu Ülikooli taskuhäälingus „Dialoogia“, et kui võrrelda infokäitumist inimeste keskkonnahoiuga seotud käitumisega, siis on lihtne näha paralleele: kui sa ühe käega kallad maha kemikaale, siis ei pruugi teise käega prügi sorteerimisest abi olla. Inforuumi korras hoidmiseks on vaja teha palju pingutusi ja mitmest suunast.
„Aktuaalne kaamera“ on juurviljad!
Kõige aluseks on aga teadlikud valikud. Iga inimene võiks olla suuteline kriitiliselt hindama, mida tal on infost vaja ja mida mitte, mida talle meeldib tarbida/kasutada ja mida mitte. Lõppeesmärk on väga laiapindne: mida on inimesel vaja teada, et ühiskonnaliikmena toimida ja teha häid valikuid?
Himma-Kadakas toob sisse võrdluse toidupüramiidiga, rääkides vajadusest osata mitmekesist menüüd kokku panna. Ehkki oleks võib-olla tore päevad läbi piltlikult öeldes vaid suhkruid ja teraviljatooteid süüa, ei ole see tervislik. Niisamuti meediadieediga – ei taha alati kasulikke asju tarbida, aga see on hea tervise hoidmiseks vajalik.
Marju Himma-Kadakas ütleb taskuhäälingus, et „Aktuaalne kaamera“ võiks meediatoitainete püramiidis olla nagu juurviljad – absoluutne miinimum, mis võiks ja peaks olema iga inimese meediamenüüs, kes tahab olla adekvaatselt informeeritud.
Loe edasi
Võitlus tähenduste üle
Meediapädevused ja meediakasutuse valikud ei ole ainult individuaalse heaolu vaatest olulised. Näiteks toob ajakirjandusuurija, et sõjaolukorras käib sõda mitte ainult sõdivate riikide füüsilisel pinnal, vaid globaalses ja kohalikus inforuumis. Ehkki Eesti ei ole kellegagi otseselt sõjas, oleme siiski kõik osalised infosõjas, kus meid üritatakse mõjutada üht- või teistmoodi arvama.
„Ma olen muidugi skeptiline selle termini – infosõda – osas, see on liiga ärevust tekitav. Räägime pigem infovastupidavusest, mis on oluline nii sõja- kui rahuajal,“ märgib Himma-Kadakas.
Infovastupidavuse teema on tõstatunud olulisena, sest üldised usaldusnivood on juba pikemat aega olnud languses – lääneriikide inimesed ütlevad järjest enam, et ei usalda politseid, valitsust, arste, teadlaseid, ajakirjandust. Need on ühiskonna stabiilsust tagavad institutsioonid ja usalduse kadumise ühe juurpõhjusena näeb Himma-Kadakas populiste: „Donalt Trumpi puhul oli fake news kõik, mis talle ei meeldinud. Aga news – need on ju uudised, need ongi faktid! Trump õõnestas teadlikult ajakirjandust ja teisi institutsioone, sest kui sa õõnestad usku ja usaldust kõige vastu, siis sa muudad ühiskonna ebastabiilseks.“
Ebastabiilne ühiskond on aga lihtsasti manipuleeritav ühiskond.
Miks noored uudiseid ei jälgi?
Marju Himma-Kadakas on aastaid uurinud, kuidas uudiseid eri viisil edastada, mõeldes eriti põhjalikult noorematele sihtrühmadele. Noored jälgivad traditsioonilisi, ajakirjanduslike standarditega tagatud kvaliteetuudiseid vähe ning põhitähelepanu läheb mujale – erinäolistele sotsiaalmeediaplatvormidele ja seal tegutsevatele sisuloojatele. Iseenesest ei ole selles midagi halba, kuid tasakaalustamise mõttes on siiski vaja, et noored samuti ühises inforuumis toimetaks.
Himma-Kadakas on koos oma tudengitega katsetanud, mis juhtub, kui uudiseid edastada teistsuguses pakendis, meelelahutuslikumalt ja sotsiaalmeedia sisuga sarnasemalt. See ei tööta. Uurija selgitab: „Uudised on teises koodis, noorte arvates ei peaks tõsised asjad olema seal, kus tarbitakse meelelahutust.“ Aga uuringute põhjal on selge – noored tahavad uudiseid! „Teismelistele on oluline sisu. Nad ei taha nii palju negatiivsust ja konflikti – ei jaksa nii palju ärevust ja ebakindlust,“ kirjeldab saatekülaline uudislikust meediasisust eemale tõmbumise põhjuseid.
Olukorda saab parandada, kui seada fookus muutusele – sellele, mida on võimalik paremaks muuta. Lisaks on vaja tugevamalt sisse tuua noorte enda hääl, sest praegu ei ole uudistes alaealiste perspektiivi pea üldse näha.
„Lapsi ja noori tuuakse sisse marginaalsete teemade puhul – kuidas sulle see jäätis meeldib näiteks. Pole ime, et nad ei tarbi uudiseid – nad ei näe ennast ja oma häält päris asjade puhul esindatuna,“ ütles Marju Himma-Kadakas.
„Dialoogia“ taskuhäälingu meediateemaline osa sobib hästi meediapädevuskuu raames tundidesse lisamaterjaliks, kuna võimaldab laiapindset arutelu väga mitmesugustel teemadel.
Järgnevalt näidisteemad, mida tunnis koos õpilastega edasi arutada.
Tunniarutelu idee 1. Vaadake koos tervisliku toitumise toidupüramiidi. Kas olete nõus, et „Aktuaalne kaamera“ on juurviljad? Arutlege koos, millised meediaväljaanded, saated, kanalid, sisuloojad on toidupüramiidi metafooris teraviljatooted, mis suhkrud jne?
Tunniarutelu idee 2. Kas teie jälgite uudiseid? Millistelt kanalitelt saate oma info? Kas see on ajakirjanduslikke standardeid järgiv kanal/sisulooja? Mis peaks näiteks „Aktuaalse kaamera“, „Reporteri” või „Seitsmeste uudiste“ puhul muutuma, et noored seda regulaarselt vaataksid? Millised teemad on praegu puudu?
Tunniarutelu idee 3. Arutlege koos: kuidas ühiskonnas usaldust taastada? Kas see on üldse võimalik? Mida peaks ajakirjandus teistmoodi tegema? Mida peaks poliitikud teistmoodi tegema? Mida meediatarbijad/kasutajad? Mida saab teha kooliharidus? Lisamaterjalina võib vaadata Edelmani viimast usaldusbaromeetrit, mis juba pikki aastaid püüab jälgida, mida ja keda ning miks inimesed usaldavad või ei usalda: https://www.edelman.com/trust/2022-trust-barometer.
Noored sotsiaalmeediapausil – palju kaotada ja palju võita
Maria Murumaa-Mengel
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute kaasprofessor
Teksti toimetatud versioon ilmus algselt Õpetajate Lehes, 27. mail 2022.
Tuhande päevikus enim kasutatud sõna seas nimetatud platvormid, suuremana on joonisel need, millest kirjutati rohkem.
Kuus aastat kestnud sotsiaalmeediapausi uuring joonistab välja tänapäeva noorte ja kommunikatsioonitehnoloogia suhte asendamatud osad ja valupunktid, aga viitab ka ühiskonna poolt noorte õlgadele pandud „generatsioonisüüle“.
Alates 2016. aastast oleme igal kevadel palunud Tartu Ülikoolis ühel internetiuuringute kursusel osalevatel tudengitel pidada viis päeva sotsiaalmeediapausi. Samal ajal saavad osalejad oma kogemused ja tunded märkida vabas vormis päevikusse ning kursuse lõpus esitada selle soovi korral ka uuringuandmete hulka arvamiseks. Muide, sellist tüüpi eneserefleksioonil põhinev ülesanne võib väga hästi sobida ka noorematele eagruppidele – annab see ju võimaluse märgata tehnoloogiat ja selle rolli enda elus ning sobib seetõttu fookust veidi siia-sinna sättides nii ühiskonnaõpetusse, inimese- ja terviseõpetusse, psühholoogiasse, aga miks ka mitte eesti või inglise keele kursustele suuremaks individuaalseks kodutööks.
Kursusel on aastate jooksul osalenud 400–500 tudengit ning edasiseks analüüsiks on oma päevikud esitanud 120. Väheste eranditega on tegemist 19–23-aastaste sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna bakalaureusetudengitega, kellest enamik on eestlased, kuid umbes veerand kõigist esitatud päevikuist kuulub välistudengeile.
Esimese olulise tulemusena saabki välja tuua, et üldjoontes on eesti ja välistudengite käsitletud teemad täitsa sarnased. See tähendab, et ei ole mõistlik arvata, nagu oleks „see on mingi USA värk“, või loota, et mõni probleemne globaalne suundumus Eestisse ei jõuagi.
Loe edasi
Mainimist väärt platvorme on rohkelt
Kui vaadata lähemalt, mis sõnu noored täiskasvanud oma kirjutistes kasutavad, näeb nii mõndagi põnevat. Kõigepealt: milliseid platvorme oma päevikutes nimetatakse? Platvormidest on läbi aastate mainitud kõige enam Facebooki (kokku 791 korda), Instagrami (565), Messengeri (432), YouTube’i (391), Snapchati (304) ja TikToki (101 korda). Veidi alla saja nimetamise kogusid WhatsApp, Twitter, Netflix ja Spotify.
Ootuspäraselt võib aastate lõikes märgata, et mõned platvormid on tähtsust kaotamas (Facebook ja Snapchat) ja teised jälle kasvatamas (nt TikTok ning voogedastusteenused).
Millest ilma sotsiaalmeediata puudust tuntakse?
Tuhande enim kasutatud sõna seas on negatiivseid omadussõnu veidi enam kui positiivseid (33 vs. 26). Linnulennult nähtu põhjal võib järeldada, et sotsiaalmeediapausi saab tõlgendada nii meeldiva kui ebameeldiva kogemusena, kuid osalenud noorte täiskasvanute jaoks on kirjutades siiski esiplaanil ja enam kasutuses pigem negatiivsed sõnad. Positiivsetest omadussõnadest mainitakse kõige rohkem aktiivsust (165 korda), aga ka lõbu, lihtsust, toredust, rõõmu, naljakust ja elevust. Negatiivsete omadussõnade seas domineerivad „raske“ (199 korda) ja „igav“ (171 korda), järgnevad veel „halb“, „keeruline“ ja „üksik“.
Kui analüüsida tekste veidi lähemalt, vaadata sageduste asemel tähendusi ja tervikmõtteid, näeb juba üsna alguses, et sotsiaalmeedia kannab oma nime auga – sotsiaalsed suhted on selle keskmes ning päevikutes räägitakse palju ja põhjalikult oma sõpradest, armsamatest ja pereliikmetest. Ja peamiselt sellest, kuidas neist puudust tuntakse.
Pausi ajal saavad valusalt selgeks tehnoloogia puudumisest tingitud rahuldamata sotsiaalsed vajadused. Ollakse ju harjunud iga päev väikeste sõnumite ja märguannete ning linkide, videote ja meemide saatmisega ütlema enda jaoks olulistele inimestele: hei, ma mõtlen sulle! Sa oled minu jaoks endiselt tähtis. Kui seda võimalust järsku ei ole, annab vaimne heaolu kohe allapoole sakiga märku.
Taasavastamas analoogsuhteid
Muidugi leiavad inimesed siis uusi võimalusi, tegelikult küll avastavad taas telefonikõned ja näost näkku kokkusaamised, mis mõnikord on igapäeva virvarris kirjaliku veebikommunikatsiooni varju jäänud. Nii kirjeldavad noored täiskasvanud rõõmu, mida võib leida spontaansest külaskäigust, eelnevalt kooskõlastamata telefonikõnest või ukse taga koputavast ühikakaaslasest. Jutuajamised on sisukamad, tähelepanu püsib paremini kaaslasel ja mõtteid kirjeldatakse puhaste ja enda omadena, mitte reaktsioonidena sotsiaalmeedias nähtule.
Sageli kaasneb sotsiaalmeediapausitaja jaoks kõrvaltvaataja perspektiiv – koos väljas käies nähakse, kuidas sõbrad näpivad sageli oma nutiseadmeid, ning see ajab värskelt vabaks murdnuid närvi. Väljavõte ühest päevikust: „See on nagu mingi bakter, mis vohab, ja ma ei saa midagi teha. See on igal pool meie ümber, kõigil on nutitelefonid ja nad pidevalt kasutavad sotsiaalmeediat. Inimesed kõnnivad tänavatel ja isegi ei märka ilusaid punakollaseid lehti puudel!“
Selliseid pahakspanevaid hinnanguid oma generatsiooni suunal kohtab päevikutes sageli. Omaks on võetud sõltuvuse diskursus, mida kohtab nutiseadmete kasutust käsitlevates ajakirjandustekstides, aju-uurijate raamatutes ning vanemate generatsioonide noortele suunatud etteheidetes sageli.
Korraks põhiteemast kõrvale kaldudes – tasub ehk korraks mõelda, mis tunne võiks olla käia läbi elu nii raske „generatsiooni süüga“. Et sina ja sinu eakaaslased ju ei oska mäletada guugeldamata, ei julge enam silma vaadatagi, funktsionaalset lugemisoskust pole ollagi, kaelad on kõverad, randmed valusad ja pead infosolki täis. Need on rasked süüdistused ja karm koorem, mida oma identiteedi osana kaasas tassida.
Noorus on muidugi alati hukas olnud, selles ei pea lugejat ehk veenmagi. Minu generatsioonile ennustati roiskunud ajusid ja absoluutset moraalitust, sest me vaatasime MTV-st muusikavideoid. Minust vanemaid on süüdistatud „vale“ kirjandusega oma hinge rikkumises, televisiooni tõttu lodevaks muutumises, raadio tõttu kaduvas lugemisoskuses, raamatutest tühjade mõtete ahmimises ja milles kõiges veel. Tuletage meelde, milles teie ja teievanused „süüdi“ olid?
Sotsiaalmeediale võib süüks panna paljut ja kindlasti ongi Facebook, Instagram, TikTok ja muud platvormid osalised suurtes muutustes, mille tagajärjel maailmas nii mõnigi asi halvemuse poole on pööranud. Aga sotsiaalmeedia kannab inimeste jaoks palju funktsioone ja ilma osaluseta võib meie heaolu kannatada. Pea kõik olulised tulevikuoskuste uuringud ja raportid viitavad sellele, et tehniliste ja sotsiaalsete oskuste kõrval saab aina olulisemaks enesejuhtimisega seotu: et sa oskad iseennast ja ühiskonda analüüsida, leida infomäsust enda jaoks vajamineva ja usaldusväärse. Ja mis kõige tähtsam – et sa oskad end panna tegema häid valikuid ka siis, kui harjumus vasakule ära tahab vedada.
Pikemalt saab siin artiklis kirjeldatud ja seotud uuringutest lugeda 2023. aasta Eesti inimarengu aruandest.
Infosõjas on noorsootöötaja verbaalse ja visuaalse info süda
Maria Murumaa-Mengel
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute kaasprofessor
Teksti toimetatud versioon ilmus algselt ajakirjas MIHUS, 16. augustil 2022.
Tundub, et viimased aasta(kümned) ei ole noorte vastu helded olnud – süvenev kliimakriis ja mure planeedi pärast, aina intensiivistuv ja kiirenev sotsiaalmeedia virr-varr, kaks aastat pandeemia-luku taga ja 2022 aastal kogu maailma ärevusnivoo lakke tõuganud Venemaa sõda Ukraina vastu. Kõik nimetatud ja nimetamata suured probleemid on otsapidi seotud infoga – info jagamise, vastuvõtu, meediamaailmade ja kahjuks ka infosõdadega. Etteruttavalt: lahendusena nähakse sageli eelkõige inimeste meedia- ja infopädevuste arendamist. Siin kirjatükis püüangi ma anda jänesehaakidega siia-sinna hüpeldes noorsootöötajatele ideid ja mõtteid, mida ja kuidas saaks koos noortega ette võtta ja arutada, et meie kõigi infovastupidavus oleks kõrgem.
Oota, mis asi? Infovastupidavus?
Jaa, infovastupidavus. Mõnikord öeldakse sarnastest teemasest kõneldes ka “digitaalne vastupidavus” ehk resilientsus. Eesti keelde on tulnud mitu ilusat vastet ka sellele võõrapärasele “resilientsusele” – säilenõtkus ja kerksus. Üldiselt aga tähistab see inimese, organisatsiooni või ka ühiskonna kui suure terviku vastupanuvõimet, võimet kohanduda pidevalt muutuvate, ekraanide poolt vahendatud ja kohati väga stressirohkete olukordadega, tundmaks end võimestatu ja võimekana (Manning, 2021; Reynolds & Parker, 2018; Przybylski et al. 2014). See tähendab nii proaktiivset ja ennetavat tegutsemist, aga ka traumadega toime tulemist (Lloyd, 2015) ja kui vaja, – metafoorselt väljendudes – pajuvitsana maha paindumist ja siis jälle enda püsti ajamist. Muide, keda see teema rohkem huvitab – 2022. aasta sügisest saab Tartu Ülikoolis omandada “Infovastupidavuse” magistritaseme mikrokraadi.
Loe edasi
Lastega läbi viidud uuringutes (nt Vandoninck, d’Haenens ja Smahel, 2014) on juba pikki aastaid leidnud tõendust, et kui laps suudab riski mõista ja teab ennetavalt, kuidas sellise riskiga võiks toime tulla, siis on nad oma üldiselt ellusuhtumiselt vähem kartlikud ja ärevad. Lisaks on hästi informeeritud lapsed ja noored iseseisvamad ja sitkemad kaalutlejad – kas tasub mingi riski puhul lasta olukorral eskaleeruda ja siis rakendada erinevaid toimetulekumehhanisme või pigem riskist hoiduda ja enda heaolu tase säilitada stabiilsena (loe nt Osgood, Sakr & De Rijke, 2017). Mitte alati ei vali lapsed ja noored viimast, vaid otsivad oma arenguvajadustest lähtuvalt riski mõnu ja nn “tumedat mängu” (Bjartveit & Panayotidis, 2017).
Siin võime rääkida laste ja noortega paljudest juba nende endi poolt välja arendatud ja kasutusel olevatest strateegiatest – nt “kiss-silma strateegia”, mida paljud noored on kirjeldanud häiriva visuaalse sisuga toimetulekul. Kui aimad, et infovoos võib skrollimise käigus su silmade ette sattuda häirivaid pilte (näiteks sõjakoledustest), siis hoiad skrollides silmi veidi vidukil, piilud ripsmete vahelt. Kui siis juhtubki sinu ekraanile midagi kohutavat, mis võiks su vaimsele heaolule paraja põntsu panna, oled saanud võimaluse seda kõigepealt hägusalt ja fookusest väljas olevana näha ja jõudnud ehk ka sellest mööda liikuda. Või ka strateegia, mida võiks lohisevalt kutsuda “some things cannot be unseen, but can be un-read”: kuna pilt on mõjusam meediatekst, siis on kohati turvalisem mingi kummalise viite, termini, sündmuse, video või veebilehe peale sattudes kõigepealt kiirelt googeldada ja lugeda, mis see on. Mitte kohe minna audiovisuaalset sisu vaatama. Ereda näitena võib tuua selle, kuidas 2007. aastal säästsid Wikipedias ja Urban Dictionarys olevad tekstilised kirjeldused päris paljusid teismelisi šoki-fetiši-pornovideo “2 girls, 1 cup” visuaalide vaatamisest.
Infovastupidavuse katuse alla mahuvad ka kõikvõimalikud digi-, meedia- ja infopädevused. Nende hulgas info ja andmete mõistmise ning kriitilise hindamise pädevused, kommunikatsiooni ja koostöö-oskused, sisuloomega seonduvad teadmised, mitmekülgse probleemilahenduse ja innovatsiooniga seotud fookuspunktid. Keerukaks muudab olukorra see, et iga inimese, sotsiaalse grupi ja ühiskonna meedia- ja infomaailm on unikaalne. See tähendab ka, et vajaminevate pädevuste komplekt on igaühe jaoks erinev. Tänases olukorras on aga selgeks saanud, et rahva psühholoogilise kaitse ja ühiskonna vastupidavuse nimel peame erilise põhjalikkusega arendama infosõjaga seonduvaid baaspädevusi. Proovime siis!
Verbum creat omnia
Ehk: sõna loob kõik. Ja seetõttu on oluline jälgida, mis sõnu me kasutame, kui me millestki räägime. “Sõda” või “konflikt”? Kherson või Herson? Kas me ütleme “infosõda” või “desinfo-kampaaniad”? “Hübriidsõda” või “infokorratus”? “Strateegiliste narratiivide levitamine” või “propaganda”? Laiem avalikkus, eri geopoliitilised tegutsejad ja eri valdkondade teadlased kasutavad kõik natuke omamoodi sõnu, aga räägivad üldjoontes ikkagi samast nähtusest (loe nt Fridman, 2020; Szostek, 2020). Praegu oleme mures selle pärast, mida laiemas avalikkuses nimetatakse infosõjaks.
See on sõda, mida peetakse meie ajude ja mõtete üle – selle üle, kuidas me maailma näeme, kelle poolt oleme, keda mõistame, keda demoniseerime jne. Seda sõda peetakse nii massimeedia kui ühismeedia kaudu, aga infosõda tilgub sealt edasi ja loksub üle ääre kõikidesse elusfääridesse. Olukorra muudab keeruliseks see, et näiteks propaganda, strateegilise kommunikatsiooni, veenmise, retoorika, demagoogia ja tajuvigade vahele selgete piiride tõmbamine ongi väga raske, sest kasutatavad võtted kattuvad. Propaganda kipub avalikes diskussioonides olema miski, mida teevad halvad „nemad“, strateegilise kommunikatsiooni ja veenmisega tegelevad head „meie omad“. Mõned teadlased (nt Jowett & O’Donnell, 2018) on püüdnud siiski veenmist ja propagandat eristada, näiteks selle kaudu, mis on suur eesmärk: kui eesmärk on edendada vaid sõnumi saatja huvisid, siis on tegemist propagandaga. Kui aga selle kommunikatsiooni tulemusena võiks kasu saada mõlemad – nii saatja kui ka vastuvõtja –, siis võib tegevust pidada veenmiseks. Propaganda kipub olema ühesuunaline, veenmine interaktsioonil põhinev.
Ülioluline on aga pidevalt rõhutada (jah, ma ütlen seda kuskil allpool kindlasti veel), et isegi, kui infosõja erinevad pooled kasutavad kommunikatsioonis sarnaseid võtteid, eksisteerivad siiski objektiivsed ja kontrollitavad faktid, mis võimaldavad meil kujundada väärtuspõhiseid seisukohavõtte ja maailma mõtestamise viise.
Analüüsime sõnu ja sõnumeid
Ma usun, et noorsootöötajad võivad olla oma noorte jaoks infosõjas infosüda – nad saavad kas selgelt eesmärgistatud tegevusena või ka nagu möödaminnes laste ja noortega rääkida just sellest, mis aktuaalne. Sest õppimine toimub ju kõige paremini siis, kui on olemas mingi isiklik haakepunkt, mille külge uued teadmised siduda. Nii võibki noore infovastupidavus saada tugeva toe noorsootöötajaga koos analüüsitud TikToki video põhjal või nn “noorte teemadel” kaasa rääkiva poliitiku krõbeda sõnavõtu üksipulgi lahti võtmisest. Näiteks, tiktokker Roosabanaanike sai pärast maskivastaste meeleavalduselt reportaaži tegemist kommentaarides verbaalselt peksa ja täiskasvanud mehed kirjutasid sotsiaalmeediasse arvamusavaldusi stiilis: “Täiesti mõttetu plika, vaata, milline ta välja näeb! Mingid ilged kunstküüned ja -ripsmed endale külge toppinud! Kuidas ta tagumikku pühkida saab nendega, höhöhöh!”. Need on ilged kommentaarid, aga väga head alustekstid arutamaks, kuidas see ei ole tegelikult ju mingi asjalik argument, vaid puhas demagoogia, inimese välimuse ründamine, keskse teema asemel (argumentum ad hominem). Koos saab otsida kõikvõimalikke silte, mida inimesed üksteise kohta sotsiaalmeediasuhtluses kasutavad ja siis mõelda, et mida selline silt teeb meie arusaamaga? Mis on nende kasutamise mõte? Võib mõelda, milliseid negatiivsena mõeldud silte on tagasi kaaperdatud ja hakatud kasutama uhkelt iseenda enesemääratluse ja oma sõpradele tunnustusena? Tolerast? Queer? Luud? Kahjulik element?
Võite otsida sõnumeid, kus kasutusse läheb reductio ad Hitlerum ehk taandamine Hitlerini, see tähendab kellegi argumendi, seisukoha või põhiväärtuse küsimuse alla seadmine, viidates välja toodud seosele, sarnasusele või joondumisele Hitleriga. Kuna viimane on üsna üksmeelselt ajaloo Kõige Kurjemate Koletiste sekka liigitatud, siis mõjub juba pelk seos temaga väga eemaletõukavalt ja mingit edasist mõttearendust ei ole võimalik pidada. Teravsilmsed noored kindlasti märkavad ka teistpidiseid “maine laenamisi”. Mäletate, kui Arnold Schwarzenegger püüdis Venemaa elanikega rääkida Ukrainas toimuvatest inimsusevastastest kuritegudest? Võib otsida koos infot, et miks sellise sõnumi puhul võiks just Arnold olla see, keda pikka aega Kremli lauspropaganda töötluses elanud venelased võiksid kuulata? Maine laenamine toimubki nii, et enda sõnumid ja ettevõtmised seotakse sümbolite, inimeste, kohtade ja visuaalidega, millel on selles konkreetses kontekstis ja ihaldusväärse sihtrühma jaoks positiivsed tähendused ja kõrge väärtus. Koos saab otsida näiteks Eesti jaoks oluliste sümbolite, kangelaste, kohtade kasutamist kellegi arvamuse kallutamiseks.
Arvestades kuulumisvajaduse olulisust teismeliste jaoks, on tõenäoliselt mõistlik koos arutleda karjaefekti (bandwagon effect) esile kutsumist infosõjas. Kuna inimene tahab koos teistega tegutseda ja karjas on turvalisem, siis on sotsiaalsed suhted ja kuuluvustunne me aju ja taju jaoks hästi olulised. Suurem kari on turvalisem kui väike, seepärast mõjuvad eriti hästi sõnumid, mis ütlevad, et meiega koos ja meie moodi on enamik. Sellepärast kasutataksegi propagandas sõnumeid, mis panevad meid arvama ja tundma, et “hmm, enamus juba arvab sedasi, kuidas ma nüüd siin niimoodi veel üksi jäänud olen?”
Eagrupi-spetsiifiliselt on minu arvates kriitiliselt tähtis kõnelda ka huumorist ja naljast kui turvavõrgust. Nali annab teadupoolest võimaluse öelda igasuguseid jaburdusi ja rumalusi, nö “segast peksta”, öeldes välja kõik, mis sülg suhu toob ning eriti võimaldavad seda digikeskkonnad ja sotsiaalmeediaplatvormid. Kui juhtub, et teised hakkavad tegema öeldu tõttu etteheiteid või korrale kutsuma, siis saab end kaitsta väitega: “See oli ju nali! Rahune maha. Ära reageeri üle!”. Seda võtet võib pidada vastutuse nihkeks – oletame, et tehakse mingi rassistlik/seksistlik nali ja lõppu pannakse igaks juhuks, turvavõrguna, “hehe” või “JK” või “naliiii!” Kui siis sõnumi vastuvõtja ütleb, et kuule, see ei ole okei, saab sõnumi saatja nihutada vastutuse iseendalt teisele. “Ma pole öeldnudki, et see nii on! Ma ju panin lõppu et see on nali! Kamoon, õpi lugema noh, ega ma ise ju nii ei arva!” Kogu trollimise-temaatika ja tume-osalus (dark participation, vt Quandt, 2018) käib samuti suures osas siia alla ja väärib pikemat noortekultuuri eripärasid arvesse võtvat analüütilist ühispilku.
Rohkem näiteid ja pikemaid selgitusi leiad SIIT, annan loa kõike kasutada ja modifitseerida oma parema äranägemise järgi.
Analüüsime pilte ja videosid
Suur osa noortekultuurist ja kommunikatsioonist on mitteverbaalne ning visuaalne. Lisaks tohutult keerukatele üksteisele segipuntras viitavatele kiirelt vahelduvatele salakeeltele ja peidetud tähendustele, trendidele, meemidele, slängile, kangelastele ja antikangelastele, kannavad visuaalid aga sageli aastakümnete jooksul külge jäänud tugevaid tähendusvälju. Piltide ja videote puhul võib analüüsida esitatud sotsiaalset kaugust, filtrite kasutust, keskel-ääres kompositsiooni tähendusi ja palju muud, aga lihtsaimad alustuspunktid ühiseks analüüsiks on minu arvates perspektiivide ja interaktsiooni olemasolu märkamine.
Esiteks, kaamera paigutusega on võimalik pildil kujutatavast isikust jätta väga erinev mulje. Kui kaamera asub ülevalpool, kärbseperspektiivi pakkudes ja fotole jäädvustatav inimene peab oma lõuga tõstes ja silmi ülespoole suunates kaamerasse vaatama, annab see võimu vaatajale. Pildile jäänud inimene tundub väike, võimutu, abi vajav, nõrk. See, kes vaatab, on kõrgemal, suurem ja tugevam. Kui kaamera pakub konnaperspektiivi – inimest jäädvustatakse alt üles – , siis tundub pildile tabatu suure ja tugevana, sest meile on sunnitud peale temast madalamal asuv positsioon.
Nii võibki väike diktaator tunduda suure ja tugevana. Või ka tugev naisjuht väikse ja nõrgana:
Muidugi ei ole perspektiivivalik alati kavatsuslik ja planeeritud, mõnikord võimaldab füüsiline ruum vaid teatud rakursse, mõnikord ei ole fotograafil üldse plaani kedagi võimsana kuvada. Aga kujutiste lugemise teooria ja sotsio-semiootiline visuaalide analüüs (nt Kress & van Leeuwen, 1996) eeldab, et kõikvõimalikud tähistamise ja kujutamise viisid on kultuuriliselt kodeeritud. See, kuidas neid koode lugeda, õpitakse tavaliselt ära sotsialiseeru/imise käigus (multikatest Hollywoodi filmideni; reklaamidest raamatukaante kujundusteni; pressifotodest arvutimängudeni).
Teiseks, nõudmine-pakkumine fotodel – kui pildil kujutatav inimene vaatab pildi/video vaatajale justnagu otsa, tekib kujutatu ja vaataja vahel otsesem interaktsioon ja kontakt. Teatri- ja kinomaailmas räägitakse neljanda seina lõhkumisest – vaatajale astutakse (ebamugavalt) lähedale, nõudes illusiooni murdmist ja passiivse pealtvaataja rolli jätmist. Seetõttu viidatakse sellisele visuaali ülesehitamise võttele kui “nõudmisele” (demand). Pildil olija justnagu nõuab kontakti, luues minu kui vaatajaga illusoorse kontakti. See tähendab, et psühholoogiliselt oleme me üksteisele lähemal, meie vahel saab tekkida side. Jah, pelgalt minu, foto/video vaataja peas elav side, aga siiski.
Kui aga pilkkontakti luua võimalik ei ole, pildile tabatu vaatab eemale (näiteks parfüümireklaamides sulnilt kaugusesse vaatavad modellid; pilgu langetanud poliitik pressifotol jne), siis jääb see kontakt ja interaktsioon loomata. Sellisel moel esitatud visuaalidel on inimesed justnagu pakkumisel (offer) ja mina vaatajana saan jääda kulisside taha, pealtvaataja rolli. See, mis/kes pildil on minu vaatamisrõõmuks mulle üles seatud ja võin seda häbematult vahtida, sest nö “vahelejäämise” ohtu ei ole.
Kujutiste “lugemise” teooria (nt Kress & van Leeuwen, 1996), on muidugi kultuuri- ja kontekstispetsiifiline, kuid visuaalmeedia tüüpvõtted on püsinud aastakümneid üsna stereotüüpselt sarnased, seega midagi neis ikka peidus on.
Ja nagu ma lubasin, kordan kõige olulisemat – ehkki meediatekstide vastuvõtt võib toimuda eri viisil, mõisted on hägusad, sarnased nipid-trikid-võtted on kasutusel propagandas ja heidutuses, võitlusmoraali tõstmises ja ajupesus, on kriitiliselt tähtis mõista, et objektiivsed ja kontrollitavad faktid eksisteerivad siiski. Nendeni jõudmine ja kontrollimine võib veidi aega võtta, aga tõde tõuseb, vale vaob.
Allikad:
Bjartveit, C., & Panayotidis, E. L. (2017). Transforming early childhood educators’ conceptions of “dark play” and popular culture. Contemporary issues in early childhood, 18(2), 114-126.
Fridman, O. (2020). ‘Information War’as the Russian conceptualisation of strategic communications. The RUSI Journal, 165(1), 44-53.
Jowett, G. S., & O’donnell, V. (2018). Propaganda & persuasion. Sage publications.
Kress, G., & van Leeuwen, T. (2020). Reading images: The grammar of visual design. Routledge.
Lloyd, A. (2015). Stranger in a strange land; enabling information resilience in resettlement landscapes. Journal of Documentation.
Manning, C. (2021). A framework for digital resilience: supporting children through an enabling environment. Parenting for a Digital Future.
Osgood, J., Sakr, M., & De Rijke, V. (2017). Dark play in digital playscapes. Contemporary Issues in Early Childhood, 18(2), 109-113.
Przybylski, A.K., Mishkin, A., Shotbolt, V., & Linington, S. (2014). A shared responsibility: Building children’s online resilience. Virginia Media and Parent Zone.
Quandt, T. (2018). Dark participation. Media and communication, 6(4), 36-48.
Reynolds, L., & Parker, L. (2018). Digital resilience: Stronger citizens online. Institute for Strategic Dialogue: London, UK.
Szostek, J. (2020). What happens to public diplomacy during information war? Critical reflections on the conceptual framing of international communication. International Journal of Communication, 14, 21.
Vandoninck, S., d’Haenens, L., & Smahel, D. (2014). Preventive measures – How youngsters avoid online risks. EU Kids Online Network. URL: https://www.researchgate.net/publication/264563229_Preventive_measures_how_youngsters_avoid_online_risks