Ülesanne, mis suunab õpilasi digitaalses kultuuripärandis orienteeruma ja sellest midagi täiesti uut looma.
Soovituslik vanus: 13–18
Õpilased valivad arhiivist ühe vana emotsionaalse kirja, armastuskirja, lahkumisavalduse või mõne muu tundeküllase teksti. Esmalt loevad nad valitud kirja põhjalikult läbi ja analüüsivad selle sisu: millist sõnavara kasutatakse, milline on toon, kellele ja miks on kiri kirjutatud ning millised tunded on tekstis peidus. Nad toovad välja, mis on ajastule omane ja mis võiks tänapäeval kõlada teistmoodi.
Seejärel tõlgivad nad kirja tänapäevasesse suhtlusformaati – näiteks Messengeri vestluseks, TikToki videoks, Snapchati story‘ks või häälsõnumiks – kasutades kaasaegset slängi, emoji‘sid ja kõnekeelt. Töö lõppu lisavad lühikese refleksiooni: mis muutus, kui tekst tõlgiti tänasesse formaati? Kas mõni tunne kaotas oma tõsiduse? Kas mõni sõnum muutus selgemaks või hoopis ebaselgemaks?
Ülesanne arendab järgmisi digipädevusi:
Info- ja andmekirjaoskus – õpilane otsib ja analüüsib ajaloolist teksti, tõlgendades selle tähendust ja emotsionaalset tausta.
Digisisu loomine – õpilane kohandab ajaloolise kirja tänapäevasesse digiformaati (nt vestlus, video, story), kasutades kaasaegset keelt ja meediavõtteid.
Digisisu kohandamine – õpilane tõlgendab ja adapteerib olemasolevat sisu, pidades silmas sihtrühma ja konteksti muutumist.